Võlakirjaturule tuleb elu sisse

Eestis emiteeriti mullu võlakirju 95 miljoni euro eest, mis on võrreldes pankade 5 miljardi eurose laenuportfelliga üsna väike summa. Aga võlakirjaturg jääbki oma mahu poolest pangafinantseerimisest väiksemaks.

Vaatan võlakirjaturgu praegu märksa optimistlikumalt kui näiteks paari aasta eest. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on selle ajaga tekkinud võlakirjadest huvituv kindel investorkond. Võlakirjadest huvituvad järjest rohkem jõukamad eraisikud, kellele need on heaks alternatiiviks aktsiatele, sest pakuvad kindlat-stabiilset rahavoogu aktsiariskidest madalamal tasemel.

Pensionifnd lisab kindlust. Teiseks, võlakirju ostavad järjest rohkem ka investeerimisfondid ning mullu osales võlakirjade märkimisel isegi üks pensionifond. See viimane on iseäranis hea märk, sest annab Eesti ettevõtetele kindlustunde, et ka pensionifondid on valmis nendesse investeerima. Pensionifondid on Eesti kapitaliturul kõige suuremad institutsionaalsed investorid. 2013. aasta lõpu seisuga oli pensionifondide maht kokku 1,77 miljardit eurot ja nende maht võib paarikümne aasta pärast tõusta isegi ca 10-12 miljardi euroni. See muljetavaldav summa loob positiivsema väljavaate kogu meie kapitaliturule. Kogu pensionifondide mahust on täna kohalikule turule investeeritud alla 10%.

Kolmandaks elavnemise võlakirjaturu elavnemise põhjuseks on see, et võlakirjade väljaandjateks on praegu valdavalt keskmised ja väikesed ettevõtted. Nende seas paistavad esiteks silma finantseerimisteenuseid pakkuvad ettevõtted, kellele võlakirjaturg on esmane rahastamisallikas, sest pankadest nad laenata ei saa. Teine tüüp on kasvufaasis olevad ettevõtted, kelle praegune rahavoog ei ole pankade jaoks veel piisavalt stabiilne. Kolmas tüüp võlakirjade väljalaskjaid on nn projektettevõtted ehk ühe konkreetse investeeringu tarbeks loodud ettevõtmised, nt kortermaja arendajad, kes soovivad kasvukapitali kaasata.

Suuri firmasid tuleb veel oodata. Tõsine võlakirjaturg käivitub Eestis tõenäoliselt siis, kui suured ettevõtted oma võlakirjadega välja tulevad. Suurtel ettevõtetel on paslik vaadata võlakirjaturu kui alternatiivse finantseerimisallika peale. Ühtepidi annab selleks põhjust suurenenud investorite huvi, teisalt võlakirjade kui finantsinstrumentide pakutavad hüved. Suurtele võib praegu tõesti näida, et raha on lihtsam ja odavam pangalaenu teel kaasata. Kuid võlakirju väljaandev ettevõte saab palju tingimusi just endale meeltmööda seada, sealhulgas valida võlakirjade pikkuse, intressi maksmise tiheduse või muude piirangute osas. Lisaks paindlikkusele teeb see ettevõtte rohkem nähtavaks ja tekib tihedam side suurema investorkonnaga.

Eesti võlakirjaturu eestvedajateks võiksid sarnaselt meie lõunanaabritega olla suured riigiettevõtted, mis annaksid lisaks riigile kui omanikule kaudset kasu, eelkõige finantsharituse tõusul. Latvenergo on näiteks emiteerinud võlakirju üle 100 miljoni euro kupongimääraga 2,8%. Ma ei leia, et igal inimesel peaks olema tingimata väärtpaberiarve, kuid erinevaid investeerimisliike ning nende plusse-miinuseid on kõige parem siiski päriselust õppida. Kui kapitaliturg on passiivne, võib see aga mõningate instrumentide läbikukkumise näol kogu turule negatiivseid varjundeid luua.