Investor Toomas: mis ühendab mind ja Buffettit?

Seesama igihaljas börsiõpik ühendab mind ja investeerimismaailma kroonimata kuningat Warren Buffettit – meie ühiste lemmikute hulka kuulub Ameerika legendaarse majandusteadlase ja eduka investori Benjamin Grahami möödunud sajandi keskel ilmavalgust näinud „The Intelligent Investor“.

Tõsi, minu alatine öökapiraamat ei ole mitte 1949. aastal ilmunud originaal, vaid viimane, 2006. aastal üllitatud täiendatud trükk, kus Wall Street Journali kolumnisti ja staažika majandusajakirjaniku Jason Zweigi märkused, kommentaarid ja tänapäevased näited on heaks abiks vanameistri näpunäidete tõlgendamisel.

Kui finantsturgude kohta üllitatakse igal aastal sadu, kui mitte tuhandeid õpikuid, siis miks ikkagi eelistame nii mina kui ka Buffett tublisti enam kui poolsajandi vanust raamatut, mille autorgi juba ammu mulla all?

Pakub tuge pealiskaudsuse vastu

Esiteks on minu investeerimisstiil Grahami omaga laias laastus sarnane. Ehkki mina jään oma investeerimisfilosoofialt kusagile kasvu- ja väärtusinvesteerimise vahepeale, olen oma 13 aasta pikkuse investeerimiskarjääri jooksul turgudelt Grahami sõnastatud väärtusinvesteerimise põhimõtetele alatasa kinnitust leidnud.

Lihtsustatult seisneb idee selles, et aktsiaid tuleb osta pessimistidelt ja müüa optimistidele. Selleks tuleb aga hinnata, kuivõrd vastab aktsia praegune hind ettevõtte sisemisele väärtusele. Olen kindel, et üks minu edu põhjus on tänaseni olnud see, et olen püüdnud vältida aktsiate soetamist liiga krõbeda hinnaga ja samal ajal olen endale soetatud äri toimimispõhimõtted piisava põhjalikkusega selgeks teinud. Samuti on väärtusinvesteerimisele omane pikk meel aidanud nii mõnelgi korral vältida languse ajal müümist.

Investori koraan

Ei saa salata, et sama strateegiat järgides olen ka kõrvetada saanud. Aastaid tagasi hindasin Apple'it huvitavaks firmaks oma portfelli, aga fundamentaalse näitajate alusel pidasin seda veidi kalliks. Otsustasin ettevõtte aga siiski oma jälgimisnimekirja võtta ja oodata, et aktsiat tabab mõni ajutine nõrkus. Ühel kvartalitulemuste päeval see juhtuski – aktsia kukkus 60 dollari pealt alla 50 dollari. Kuna mulle tundus langus ülereageeringuna panin ostuorderi netipangas 47-48 euro peale üles ning jätsin õhtuks orderi kinnitamist ootama.

Paraku oli üllatus karm, kui järgmisel päeval avastasin, et aktsial jäi ostuorderist mõnikümmend senti puudu ning väärtpaber oli hoopis põrkena taas üles sööstnud.

Kui kristlased löövad hingehädas pilgu uude või vanasse testamenti ja moslemid otsivad üldjuhul tuge koraanist, siis mina avan raskematel hetkedel just Grahami raamatu kaaned. Tihti täiesti suvalisest kohast. Seda on hea teha siis, kui mõni investorist sõber soovitab taas kord investeerida „sajandi võimalusse“, mille ta mõnes finantsfoorumis kolades juhuslikult leidis.

Aga ka siis, kui satun maailma finantsmeedia esikülgedelt taas kord lugema selle kohta, kuidas tunnustatud eksperdid prognoosivad valehäbita sadadesse protsentidesse küündivaid tootlusi või vastupidi, manavad segaste graafikute põhjal juba homme börsidele viimset päeva.

Vaadates tagasi oma investeerimisteekonnale, on raske vastu vaielda ka autori tähelepanekule, et aktsiatesse investeerides ei peitu risk mitte sugugi selles, milliseid osakuid me omame, vaid selles, kui läbimõeldult me oma valikud teeme.

Või nagu tõdeb Zweig: „Kui sa tahad teada, mis risk päriselt on, siis mine lähimasse vannituppa ja seisa peegli ette. See risk põrnitseb sulle klaasilt vastu.“