Aleksei Turovski: börsihundid, vaadake ette!

Äripäev uuris zooloog Aleksei Turovskilt, kui kohased on investeerimismaailmast tuntud võrdlused loomariigiga ja mida võiks teistelt liikidelt õppida kohalikud börsihaid.

Armastatud autor ja telenägu põrmustab ühe müüdi teise järel: pelgalt zooloogilisest vaatevinklist on pullidel tõusuturuga sama vähe pistmist kui karudel ja langusturul. „Päris müüdi vastu on teaduslike argumentidega peaaegu võimatu võidelda,“ on talle elu siiski õpetanud.

Kui hästi loomad oma ressurssidega ringi käivad?

Nad loomulikult investeerivad praktiliselt ja majandavad optimaalselt. Iga normaalse loomaliigi, sealhulgas muidugi ka kiskjate majanduspõhimõte on optimeerimine.

Ökoloogias, mitte ainult looma-, vaid ka üldökoloogias, on väga tähtis reegel, Shelfordi reegel – tasakaal, kindlus, stabiilsus. Dünaamilise tasakaalu süsteemis tagab mitte ressursi maksimum ja loomulikult mitte ressursi miinimum, vaid optimum. See on absoluutne ökoloogiline põhimõte. Loomulikult see on nii universaalne ja üldine, et iga konkreetse liigi puhul me peame konkretiseerima ja täpsustama, millest jutt.

Näiteks kui toitu on väga-väga palju, kiskjaid aga vähe, siis lepiskloomade, ütleme mäletsejate, taimetoiduliste loomade, arvukus kasvab ohjeldamatult, kuna toiduressurss on tohutu suur. Tulemus? Haigused. Haigused, mis võivad lihtsalt elimineerida populatsiooni. Aga see on ainult üks näide.

Kas loomariigis tuleb ka ahnitsemist ette?

Vaadake, ükski loom ei tööta turule. Sõna otseses mõttes. Näiteks minu lemmikud, suured kiskjalised – iga loom püüab enda jaoks, oma pere jaoks. On ta hunt või hüään, koer või kaslane – ta püüab enda tarvete rahuldamiseks, ta ei püüa turule.

Suur kiskja on lumeleopard, kes elab meil siinsamas (Tallinna Loomaaia – toim) alpinaariumis. Ta on suur tarbija. Nüüd vaadake, kuidas käitub saakloomade kari: ta määrab ise ära, kes järgmisena, kui potentsiaalne ohvriand, läheb sellele lumeleopardile. Lumeleopard ei võta karja ette.

Muuseas, tervet karja ei võta ette ka hundid. Välja arvatud sügisel, mil samakevadisi noori on vaja treenida. Lambakasvatajatele, kellel hundid murravad võib-olla ööpäeva jooksul 50 lammast, on see väga väike lohutus. Seda tehakse just nimelt selleks, et viimistleda noorte küttimisoskusi. Kui on olemas alfapaar: isane ja emane hunt, siis noori treenitakse, valmistatakse talveks ette ja vot see hirmus murdmine on noortele huntidele eksam-seminar. Nad ei murra turule ja loomulikult nad ei pane neid laipu kuskile endale varuks.

Kuigi on kiskjaid, kes tõesti peidavad saagi kuskile, siis ikkagi toitumise eesmärgil karja ette ei võeta. Õppeprotsess – see on teine asi. Kõik loomad, inimene eelkõige, investeerivad järglastesse palju ja tegelikult peaks inimene investeerima rohkem. Ma räägin nüüd meie tingimustest Eesti Vabariigis. Rohkem, rohkem, tublisti rohkem.

Kiskjad lahendavad ülesanded eesmärgiga kulutada minimaalselt energiat, et mitte viga saada. Ükski kiskja, kes peab küttima, et elus püsida, süüa, ei tohi mingil juhul viga saada, sest kui ta ei ole vormis, siis kes teda toidab? Ja loomulikult ta peab saama kätte piisavalt, aga mitte üle selle.

Niisiis, minimaalne kulutus energia poolest, maksimaalne kindlus, et viga ei saa. Jällegi, maksimaalne tõenäosus, et kätte saab – tühja tööd ei ole mingit mõtet teha, lausa ei tohi teha. See loom peab rahuldama oma vajadusi: korvama väljaminekud, pluss andma midagi ekstra. Optimeerimise võtted on terves loomariigis päevakorral, kui me majandusest räägime.

Rumalaid riske ka ei võeta?

Absoluutselt kindlasti mitte! Tähendab, noored on entusiastid, aga no eks neid siis õpetatakse. Elu õpetab loomulikult, aga õpetab ka ema.

Mõnedel liikidel, näiteks esikloomalistel, mõnedel putuktoidulistel, mõnedel kiskjalistel, tsiibetkaslastest mangustidel, surrikaatidel, õpetavad ka isased ja õpetavad kindlas õpingute järgus. Reeglina see on siis juba nii-öelda kõrgem haridus, mida aitavad isased loomad õpetada ja viimistleda. Aga eelkõige emad õpetavad, kuidas mitte võtta liigseid riske, mida ei tohi teha mingil juhul konkreetsetes tingimustes ja see on suur protsess ja selleks on õppevahendeid vaja. Elusaid hiiri näiteks.

Kui me nüüd räägime investeerimisest, siis tegelikult loomariigis kõik liigid, ka inimene, ma usun, algupäraselt, investeerivad järglastesse. Geenid, maksku mis maksab, tahavad tingimata olla surematud. Zooloogias määrame edukust, investeeringute pädevust, head tulemust, mitte laste generatsiooni arvukuse järgi, vaid lastelaste järgi. Tehakse kõik selleks, et lastest saaksid suurepärased vanemad. See on investeerimisskeem number üks.

Finantsnõustajad kipuvad ütlema, et mida noorem oled, seda varem tasuks säästa ja teha investeerimisega algust. Kas loomariigist on võtta selliseid näiteid, et loom säästab või mõtleb pikalt ette?

Vaadake, kõikidel kõrgematel selgroolistel on mõtlemisvõime, aga nende mõtlemisvõime on situatiivne ja episoodiline. Olukorraline ja sündmuslik. See tähendab, et nendel, nagu kõikidel loomadel üldse, on suurepärane ajataju ja võime ekstrapoleerida. Nii-öelda ette paigutada protsesside arengusuunda ja iseloomu.

Näiteks rebane või miks mitte jahikoer. Kui ta on tõesti väga-väga kogenud ja igatpidi tasemel, ei hakka ta tingimata mööda jälgi jooksma saakloomale järele. Tundes maastikuvorme – lumeleopard, muuseas, suurepärane näide –, loomulikult ta kogub informatsiooni väga paljude saakloomade kohta ja valib karja, mis tema teada mingil enamvähem kindlal ajal jõuab kindlasse kohta ja ta läheb ette, läheb ringiga loomale salaja vastu. Jahikoer jookseb ka nii, et tuleb ootamatult saakloomale vastu. Nii, et mõtlevad nad küll, kuid kontseptuaalset mõtlemist me ei oska neil kindlalt leida – igal juhul ei ole alust seda kommenteerida.

Kontseptuaalne mõtlemine, mis tähendab inimeste puhul sümbolite ja sõnade abi, tagab ja on rajatud sellisele nähtusele nagu aja mõiste. Ajataju on kõikidel, bioloogiline kell on kõigil, ka ainuraksetel, kuid aja mõiste: minevik, olevik ja tulevik, on vist ainult meil. Ma ei anna pead selle eest, et elevantidel, delfiinidel, paljudel ahvidel ja kõrgematel kiskjalistel seda ei ole. Loom muidugi noorest peast katsetab, proovib, otsib ja lausa loob olukordi ja valmistab ette ning kasutab sündmusi selleks, et saada kogemusi. Õppida, õppida, nagu Lenin kunagi kutsus üles.

Olgugi, et on loomi, kes varuvad endale toitu ette.

Loomulikult, selliseid loomi on päris palju, võtame näiteks mesilased. Selge see. Aga see on natuke teistlaadi nähtus. Siin ei ole noorusega mingit pistmist, see on liigi tunnus. Varude tegemine, lihtsalt kogumine? Orav, vöötorav, paljud teised närilised, ka hiirlased, ja loomulikult lindude seas on selliseid päris palju, kes varuvad vähemalt mingisuguseks ajaks.

Kas see on siis pädev võrdlus selle üleskutsega: noored, investeerige, säästke ja koguge!? Ma usun, et ei ole. Liigispetsiifiline käitumine loomulikult on evolutsioonilise mälu najal toimuv protsess. Inimene peab õppima puhtinimlikult seda tegema. Sellega on täpselt nii nagu tervishoiuga. Tervist tuleb hoida siis, kui seda on palju – nooruses! Minu eas loomulikult tervist tuleb juba kompenseerida ja toetada. Kuid hoida tervist, loobuda pahnast ja treenida organismi!

Nii see on kõikide liikidega, et ette treenimine, ettevalmistused reaalseteks koormusteks, väljakutsete vastuvõtmiseks ja hakkamasaamiseks, on elu alus. Noored loomad õpivad seni, kuni hakkavad käituma pädevate ja täieõiguslike suguküpsete isaste ja emastena. Nii et loomulikult haridus ja muidugi lapsepõlves!

Te olete väga põhjalikult kursis parasiitidega.

No ekspertiisi valdkond!

Kas parasiite võiks võrrelda investoritega või investoreid parasiitidega?

Parasiitidega? See on teie otsustada, mu sõber! Parasiidid ja nende peremehed on sümbioosisuhtes. Vähemalt parasiit ilma peremeheta ei ole lihtsalt võimeline elama. Parasitismi ja kiskjate vahel on aga üks kindel põhimõtteline erinevus – kiskja peab tapma, et söönuks saada või keegi peab tapma, et kiskja saaks söönuks. Raisakotkad näiteks ei tapa ise kedagi.

Parasiit seevastu mitte mingil moel ei ole huvitatud peremehe surmast. Vähe sellest, parasiit tegelikult ei ole huvitatud ka sellest, et peremehel läheks üleüldiselt füsioloogiliselt väga halvasti. Mida tervem peremees, seda hõlpsam on parasiidi elu, tingimusel, et peremehe tervis ei tõsta peremehe võimet tõrjuda parasiiti. Näete, siin on peened vastastikused mõjutused mängus. Ja loomulikult on küll ja küll parasiite, kes lõppude lõpuks peavad oma peremehe tapma.

Niisiis parasiit on huvitatud, et peremees elaks, aga ei saaks talle vastu ja elaks võimalikult hästi. Tegelikult mida paremini, seda parem. Kes on siis peremees parasiidi jaoks? Hani, kes muneb kuldseid mune! Otsi lolli, kes sellist lindu tahaks kohe ära praadida! Kiskja peab tapma, aga liikidevaheliste suhete tasandil muidugi nad arenevad selle konkreetse suunaga, et jäneseid oleks palju ja lambaid ka ja et hundid oleksid söönud.

Sellistes süsteemides me näeme palju koostööd liikide vahel. Moto on see, et kõige eest tuleb igal juhul maksta. Ja küsimus on, millal, kui palju, mille eest sa maksad ja et see oleks tõesti optimaalne. Maksmata ei jää. Isegi kui sa varastad, küll sa maksad. Istud seal kongis kuskil või lihtsalt lähed suurest varguse edukusest nii lolliks, et varsti sind lüüakse mättasse – maksad sa igal juhul. Küsimus on selles, kuidas teha nii, et saada kõike vajalikku ja sealjuures maksta enda jaoks komfortsel tasandil. Loomulikult saakloomade populatsioonid maksavad suurtele kiskjatele ja kõikidele teistele ka, kuid nad saavad selle eest tervise profülaktikat ja ka kaitset teiste kiskjate eest.

Aktsiaturgudel on analoogiad loomariigiga igapäevased – kui turg tõuseb, on selle taga pullid, languse korral süüdistatakse aga karusid. Ühe versiooni järgi on pulli- ja karuturg saanud nime nende loomade erineva ründestiili järgi.

Müüdi vastu on teaduslike argumentidega peaaegu võimatu võidelda. Pullid ründavad alt üles ja karud ülevalt alla? Inimene on seda loomulikult kogenud või näinud. Pullil on sarved ja karul on käpad. Inimene proovib enda peal, kuidas oleks, kui ma oleks pull ja kuidas oleks, kui ma oleks karu ja siis väidabki, et pullid löövad lahingus sarvedega üles. Nad teevad seda, kuid kui pullil on tõepoolest kindel eesmärk mõni kiskja tappa, siis ta lööb sarvedega ette ja alla, et vaenlane lömastada. Nii et pulli jaoks kõige tähtsam on löök ette. Sarvedega ülespoole lüües reeglina eemaldatakse endast vastane.

Nüüd karu. See, kuidas ta ründab, sõltub sellest, keda ta ründab. Kas ta lööb käpaga tingimata ülevalt alla, alt üles… Kõige võimsamalt lööb ta külgliigutustega, demonstreerides meeletut jõudu. Nii et käpaga löök ülevalt alla on karul täiesti võimalik, kuid enamasti kasutab ta siiski külglööki.

Turgudel vallandab põhjendamatuid optimismi- ja pessimismipuhanguid sageli investorite karjakäitumine, sest unustatakse individuaalne mõtlemine ja joostakse massiga kaasa. Kuidas seda fenomeni seletada?

Pärisinimene on sajaprotsendiliselt sotsiaalne loom. See tähendab, et grupi, pesakonna, karja või parve sotsiaalne käitumine on möödapääsmatu ja paratamatult primaarne-domineeriv ja kui me enda meelest oleme üksildased, siis see on pettekujutelm. Loomulikult me käitume sotsiaalselt, teisiti ei ole see lihtsalt võimalik.

Teatavasti on loomaökoloogias kaks vastupidise suunaga efekti. Üks on grupiefekt, teine on massiefekt. Massiefekti puhul reeglina suund on arvukuse ja loomulikult asustuse tiheduse vähendamisel ja massiefekt vähemalt loob pildi, et loomad käituvad ülitobedasti. Teevad lollusi, mille tagajärjeks on hukkumine. Mitte kindla peale igaühe hukkumine, vaid paljude hukkumine. Massiefekt on tõesti suunatud arvukuse ja tiheduse vähendamisele.

Kui näiteks inimesi on väga palju koos, mitukümmend tuhat, aga võib-olla lihtsalt sadakond, siis kõik need inimesed eraldivõetuna on mõistusega olendid, targad, kuid nad on koos ja mingisugune karismaatiline isik või nähtus on neid motiveerinud. Loomulikult koos olles inimesed motiveeruvad palju kiiremini ja palju lihtsamalt ja tõesti teevad lollusi. Ja milliseid lollusi!

On olemas ka grupiefekt. See on suunatud just nimelt arvukuse ja tiheduse kasvule. Inimesed moodustavad grupi, millel on kindel eesmärk, näiteks suure kasumi saamine. Ja kui see eesmärk on saavutatud, siis ega see grupp naljalt taha laiali minna.

Hollywoodis on tehtud filme, kus tuuakse paralleele, et börsihunt on edukas investeerija, ka Eestis on meil aktsiamäng „Börsihai“. Kuidas haist või hundist on saanud rahaedu sümbol?

Võtame rahvapärase sõnastuse: julge hundi rind on rasvane. Siia tuleb siiski lisada väga tähtis tingimus: juhul, kui ta on elus. Siin on ilmselt silmas peetud ettevõtlikkust. Inimesed toovad julguse etaloniks sellised loomad nagu näiteks Inglise buldog. Sel loomal julgust on rohkem kui tervel Venemaa, Ameerika Ühendriikide ja Eesti kaitseväel kokku.

Selliseid loomi, kes tõepoolest vapra koera moodi käituks, looduses üleüldiselt ei ole. Koer erineb. Ta on koduloom, hundi alamliik, canis lupus familiaris, aga ta on inimesega keskeltläbi 25 000 aastat ja aretatud ülijulgeks loomaks. See tähendab, et tal absoluutselt puudub hundile omane ettevaatlikkus. Börsihundil tasub seda meeles pidada – kui me räägime hundist, siis see on eelkõige ettevaatlikkus, tohutu ettevõtlikkus, aktiivsus, kuid ettevaatlikkus. Ei ole koera, kes ettevaatlikkuse poolest oleks võrreldav hundiga. Ükski hunt, ka noor hunt, ei arva, et ta on väljaspool ohtu, kui tema meelest teda on näha, kuulda või haista. Koer jookseb sinust 10 meetri kaugusel ja isegi, kui ta sind kardab, jääb seisma ja vaatab, sest tema meelest ei saa temaga midagi halba juhtuda.

Saab seda üle kanda haile?

Halastamatu murdja, ütleme nii. Börsihai nimetuse väärilist inimest reaalse loomaga võrrelda lihtsalt ei saa. Näiteks suur valge hai on rünnanud või vähemalt pahandusi tekitanud sadadele tuhandetele inimestele, kuid hai poolt ära söödud inimesi on lausa vähe. Miks ta seda teeb? Ta uurib. Uurimiseks on tal kõige parem vahend suu.

Kui me nüüd võrdleme börsihaid sellise valge haiga, siis me näeme, et jah, ta ründab, ja ründab halastamatult. Loomulikult on küsimus empaatias. Nii et kas börsihai tapab igal juhul? Loomulikult on siin silmas peetud konkreetse eesmärgi saavutamist ja selle eesmärgi saavutamiseks ta valib vahendeid ainult lähtuvalt ühest küsimusest: kas see võib õnnestuda? Kui kõrge on tõenäosus õnnestumiseks ja kas tal on selleks vahendeid?

Börsifolkloori lõpetuseks: öeldakse, et kana on arg loom ja siga on justkui spekulant, kes tahaks riski võtta, aga mitte kodutööd teha.

Kui kanal on tibusid kaitsta ja kui tal ei ole mingisugust šanssi neid ära viia, siis ta ründab rebast. Loomulikult ma ei räägi Talleggi broileritest, linnuvabriku munejatest – selline nonstop 24/7 masturbeerimine, suguproduktide manustamine teeb igaühe nii lolliks, et ärme võta selliseid näiteid. Aga korralik normaalne talukana – ta läheb kotkale vastu. Kõik sõltub motivatsioonist ja konkreetsest olukorrast. Loomulikult ka temperamendist ja kogemusest.

Lausa müütiline argpüks kõikide rahvaste jaoks on jänes. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas isane jänes märtsikuus veristas suurt noort kanakulli. Issand jumal, ma pärast sealt maast korjasin veriseid sulekesi. Jänes hüppas talle tagajalgadega rindu nii, et too lendas põõsastesse. Rabeles sealt välja, lendas minema, kisendades õudusest. Kõik sõltub olukorrast ja motivatsioonist. Jänes oli nii kiimas, et ta teavitas tervet maailma, et siin on üks suurepärane isane jänes, macho jänku: tulgu kõik teised isased, saagu peksa, tulge emased, saagu puhas vaimustus. Ahsoo, mingisugune kanakull!? Säh sulle!

Mida siga tegi?

Ei kalkuleeri kõige rohkem, võtab rumalat riski.

Rumalaid loomi ei ole olemas, see on inimlik omadus. Kiskjad – karud, rebased, hundid, kui nad pole haiged – ei võta mingeid idiootlikke riske. Loomade seas ei ole laisku ega lolle. Kui karjas on näiteks 90protsendilised kaod, siis ega nad rumalasti tegutse, olukord on selline.