Pareiko teenis investorina rohkem kui jalgpallimurul

„Ütlen ausalt, et eelmisel aastal, kui ma veel mängisin jalgpalli, siis suurema osa rahast teenisin juba investeerimisest,“ avaldab äsja 39aastaseks saanud legendaarne puurilukk. Huvi investeerimise vastu sai alguse juba aastate eest, veidi pärast 30. sünnipäeva.

Just siis sündis mõte leida midagi, mis aitaks endal ja perel edukalt edasi elada ka pärast profikarjääri lõppu. Peast käis läbi mõte alustada oma äri või koos kompanjonidega kuhugi investeerida. Ei kulunud kaua, kui endise vutistaari mõtteisse kerkisid aktsiad ja võlakirjad. Iseseisvalt turgude kohta juurde õppides ja lugedes, kasvas huvi asja vastu iga päevaga. Kasuks tulid jalgpalluri karjäärist lahutamatud pikad lennureisid, kus järjest rohkem sattusid näppu investeerimisalased ajakirjad.

Kuna tippsort neelas kogu aja, siis jäi börsil toimetamine aastateks üksnes hobiks. Tõsisemalt hakkas Pareiko enda kinnitusel investeerimisega tegelema ligi kaks aastat tagasi, kui peas kujunes kindel teadmine, millal võiks sportlasekarjäärile puntki panna.

Miks aktsiad kukuvad?

Ehkki börsil kaotuste meenutamine võtab Pareiko pikalt mõtlema, ei ole ta pääsenud kooliraha maksmisest ning temalgi tuli mitu ämbrit läbi kolistada. „Ma nendest graafikutest ei saanud mitte midagi aru,“ meenutab ta algusaegu. „Miks, miks jälle? Miks ma läksin sinna ja hakkasid jälle langema? Miks ma ei lähe siis, kui nad hakkavad tõusma? Üks või kaks korda ostsin siis, kui olid kõrgemad hinnad. Midagi kaotasin, aga need olid minimaalsed summad. Lihtsalt, et saada aru, kuidas võiks sellega tegeleda. Kui nägin oma kontol miinust, hakkasin mõtlema, miks niimoodi läks, kus tegin valesti.“

Oma vigade analüüsimine viis kuldaväärt põhimõtteni mitte investeerida ajal, kui väärtpaberite hinnad on tippude lähedal, ning pigem säilitada pikka meelt. „See on selline ohtlik koht, et need, kes alustavad investeerimist, saavad kohe karistada,“ hoiatab ta. „Oma igapäevase kogemuse kaudu ja tänu materjalidele sain enam-vähem selgeks, millal on vaja aktsiaid osta ja millal on vaja väljuda ning oodata paremat aega. Aga see on rohkem juba instinkt ja kogemusega tuleb see tunne.“

Kahe kuuga 100% tootlust

Neli aastat tagasi õnnestus tal aga kinni püüda tõeline rahamasin. Ühel päeval Äripäeva venekeelset sõsarlehte Delovõje Vedomostit sirvides jäi ta pilk lehe tagumisel küljel pidama Hewlett-Packardi aktsial, mis oli lisatud turu suurimate langejate edetabelisse. See äratas kiiresti huvi ning jalgpalluri enda analüüsi põhjal paistis kukkumine põhjendamatu.

Järgmisel päeval soetatud tehnoloogiagigandi aktsiad teenisidki juba kahe kuuga 100%-list tootlust ning poole aastaga hind pea kolmekordistus. Ehkki Pareiko kasseeris enda sõnul kasumi sisse juba siis, kui hind oli alles kahekordistunud, tekitas just täppi läinud panus motivatsiooni ja arusaamise, et temagi võib edukalt investeerimisega tegeleda. „See summa, mis ma teenisin, oli juba päris suur, olin väga õnnelik,“ räägib ta.

Viimaste tehingute puhul ta kahjumeid aktsiatest enam välja ei võtnud, vaid on oodanud niikaua, kui hind on taas vähemalt ostutasemeni kerkinud. Olgu pealegi raha investeeringu all mõnda aega kinni ning teenigu alternatiivsed investeeringud paremat tootlust.

Kuigi praegu Pareiko investeerimiskontolt ühtegi aktsiat ei leia, hoiab ta börsidel igapäevaselt silma peal. Peamiselt on ta toimetanud koduturul ning USAs, Saksamaal ja Venemaal. Tallinna börsilt kuuluvad tema soosikute hulka eeskätt dividendiaktsiad. Enda lemmikutena loetleb Pareiko kodubörsilt Tallinna Vee, Tallinna Kaubamaja, Tallinki, Arco Vara ja Merko Ehituse aktsiaid.

Sissetuleku tagavad võlakirjad

Aktsiatest oluliselt rohkem on Pareiko siiski võlakirjade usku. Ühest küljest räägib nende kasuks kindel intress, mis tagab, et kindlal ajahetkel laekub kontole teatud summa, millest lähtuvalt on võimalik ka pere eelarvet planeerida ja jooksvaid kulusid katta.

Praegu on vutisangar koostanud ligi veerandsajast võlakirjast koosneva jälgimisnimekirja ning soosingus on pigem suurema tulupotentsiaaliga, ent see-eest riskantsemad vekslid. Üks koht, kust praegu suurema tulupotentsiaaliga võimalusi otsida, on Pareiko hinnangul naftasektor. Tehinguid teeb ta aastas paarikümne ringis.

Internetiajastul infokanalite nappuse üle ta ei kurda. Igapäevase lugemisvara hulka kuuluvad nii Bloomberg kui ka finantsportaal investing.com, samuti jälgib ta huviga Äripäeva loodud investor Toomase tegemisi. „Mõtlen ka, et miks ja millal ta tegi – väga huvitav, kuidas teised inimesed mõtlevad,“ märgib ta.

Ühtki eeskuju Pareikol investeerimismaailmas siiski pole – elu on lihtsalt tõestanud, et parimadki eksivad ning kõige kasulikum on usaldada ainult iseenda kogemust. „Kui sa tahad sellega profina tegutseda, siis pead ikka rohkem endasse uskuma,“ rõhutab ta.

Info hankimisele kulub Pareiko kinnitusel hommikul 15-20 minutit, pisut päeval ning veidi ka õhtuti, kui avanevad USA turud. Küll on ta mõelnud sellelegi, et tulevikus 2-3 tundi päevas senisest aktiivsemale kauplemisele pühenduda.

Hulluks ei tohi minna

Päevad läbi kottis silmaalustega kuvari ees istuda Pareiko ei soovi. Samuti ei tohiks rahateenimine mingil juhul segada pereelu ega trennitegemist. „Kui hakkad teenima rohkem, siis tahad rohkem ja rohkem ja su maailm läheb kinni,“ leiab ta. „Sa näed ainult enda ees numbreid ja graafikuid – seda muidugi ei peaks olema. Töö on töö, aga sa ei pea olema terve öö arvuti ees ja teenima-teenima ning unustama neid, kes terve elu sinuga koos käivad. Kui pärast tekib mingi suur-suur tervise probleem, siis sa hakkad seda mõistma.“

Pareiko sõnul toetavad teda investeerimisel tema abikaasa ja poeg. Esimest hoiab ta oma investeeringutega ka kursis. Samuti on senine kogemus tõestanud, et raha aktiivselt võlakirjade ja aktsiate abil kasvatades on võimalik elada sama kenasti kui hästimakstud tippjalgpallurina Poolas või Venemaal.

Olgugi, et Pareiko on profikarjääri seljataha jätnud ja unistab neil päevil päevakaupleja ametist, pole sugugi kindel, et teda tulevikus enam eales jalgpallimurul näha ei võiks. „Kuna olen suurema osa oma elust mänginud jalgpalli, siis tahaks seal olla ikkagi,“ tunnistab ta. „Mõtlen ka ise, kuidas võiksin mõnele klubile kasulik olla. Seda aega ja tervist, mis ma jalgpallile andsin, ei visata ära. Aga kellelegi ma ei hakka helistama, et võtke mind tööle. Kõik teavad, et olen lõpetanud. Kellel on vaja, leiavad mu numbri. See ei ole mingi saladus.“