Kui head on indeksifondid tegelikult?

„Kui fond valib valed indeksid või teeb seda valel ajal, on tulemus ikkagi halb,“ viitas Tomberg sellele, et ka indekseeritud pensionifondide puhul pole hea tulemus garanteeritud. „Keskmine indeks võib küll olla parem keskmisest aktiivselt juhitud fondist, kuid alati jääb võimalus, et sinna makstud raha kaotatakse ära,“ lisas ta.

Seejuures peab Tomberg suurimaks ohuks valuutariski. „Näiteks täna on euro vääringus indeksid võrdluses dollari indeksitega palju kõrgemal, sest suurem osa neis indeksites olevaid aktsiaid asuvad USAs ning seoses USA dollari tugevnemisega on euro investorid saanud suure boonuse,“ selgitas ta. „Samas võib kõik vastupidi minna ning kui dollar langeb, liiguvad ka tootlused võimendusega teises suunas.“

Veel vihjas Tomberg sellele, et maailmas pole väga palju indekseid võtta ning indeksifondide valikud pole seetõttu eriti laialdased. Lisaks tõi ta välja, et ka indeksifond on teataval määral aktiivselt juhitud, sest indeksi valik tehakse ikkagi pensionikoguja eest ära.

Samuti leiab Tomberg, et Eesti pensionisüsteem on keeruline ning indeksite kasutamine selles vallas suurt midagi ei muuda. „Inimesed ei saa ikkagi aru, kuhu nende raha läheb ja kuidas seda paremini kasvatada,“ märkis ta. „Kindlasti tuleks lahata ka probleemi, kuidas II samba varasid paremini juhtida.“

Tegelikkus näitab muud

Tuleva pensioniühistu asutaja Tõnu Pekk aga Tombergi kriitikaga ei nõustu ning toob välja, et erinevaid indekseid, mille vahel valida, on maailmas väga palju. „Meie järgitava MSCI ACWI tootlus on viimasel kümnel aastal olnud 4,6 protsenti mõõdetuna dollarites ja 6,6 protsenti eurodes,“ põhjendas ta oma seisukohta. „See on oluliselt parem kui Eesti pensionifondide keskmine aasta tootlus.“

Pekk tõi välja, et analüüsikeskused Morningstar ja S&P ning enamik majandusteadlasi on ühesel seisukohal, et aktiivselt juhitud fondid jäävad alla indeksitesse igal ajahetkel alustatud ja igasuguse pikkusega investeeringu puhul.

„Mulle tundub, et Tomberg teeb ühe üsna tüüpilise loogikavea: investeerimisega kaasnevad alati riskid ja valuutarisk on üks neist – passiivselt ja aktiivselt juhitud fondide risk siin selles mõttes ei erine,“ märkis ta. „Käsitsi juhitud fondides asendab fondijuht osa tururiskist lihtsalt inimriskiga.“

„Paraku näitab statistika, et enamik fondijuhte maailmas ei suuda turgu võita ehk leida seda õiget momenti, millal aktsiaid osta ja millal neid müüa,“ selgitas Pekk. „Ühelgi Eesti pensionifondivalitsejal ei ole ette näidata statistikat, mis annaks isegi alust oletada, et nende fondijuht seda suudaks,“ lisas ta.

Pekk lisas, et mida pikem investeerimisperiood, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et käsitsi juhitud fond oleks parem. „Kümne aasta pikkuse investeeringu puhul on uuringufirmade andmetel senise statistika järgi tõenäosus, et käsitsi juhitud fond jääb indeksitele alla, kusagil 80-90 protsenti,“ teadis ta. „Mina ei tea ühtegi põhjust, miks peaksid 15 aastat turule alla jäänud fondide juhid homsest äkki üleöö väga headeks ennustajateks saama.“

Sellegipoolest nõustus Pekk Tombergi väitega, et Eesti pensionisüsteem on inimeste jaoks liiga keeruline. „Ei ole mõistlik eeldada, et iga arst, õpetaja, kunstnik, koristaja ja füüsik peaksid kulutama suurema osa oma vabast ajast mitte ainult pensionifondide prospektidesse, vaid ka regulatsioonide nüanssidesse süvenemiseks,“ arvas ta. „Tuleva on sellele ka rahandusministeeriumi tähelepanu juhtinud ja anname endast parima, et süsteem Eesti inimese jaoks paremaks, lihtsamaks ja arusaadavamaks teha.“

Sõltub majandusolukorrast

LHV Varahalduse juhatuse liige ning fondijuht Joel Kukemelk leiab aga, et passiivselt juhitud fondid näitavad aktiivselt juhitud fondidest paremaid tulemusi siis, kui maailma aktsiaturgudel on väga hea aeg. „Samas jäädakse aktiivselt juhitud fondidele alla siis, kui turgudel on keerulisem aeg, sest fondijuhil pole võimalust fondis riske vähendada ja varaklasse muuta,“ selgitas ta.

Kukemelki sõnul muutuvad aktiivselt ja passiivselt juhitud fondide haldustasude vahed ka järjest väiksemaks ning seetõttu võib eelistada ka aktiivseid fonde. „Pensionifondide aktiivne juhtimine tähendab, et fondijuhil on suurem valik instrumente ja varaklasse, kuhu sõltuvalt olukorrast investeerida,“ selgitas Kukemelk. „Passiivse fondi puhul on aga instrumendid ja varaklassid ette ära fikseeritud ning puudub paindlikkus neid muuta – sisuliselt on kogu vastutus lükatud fondi kliendi kanda, samas kui aktiivse fondi klient saab keerulistes olukordades fondijuhile loota.“

Peki arvates on aga fondijuhi poolne vahelesegamine halbadel aegadel aga just kahjulik. „Ülekeevad emotsioonid ja kiusatus asuda turgu ajastama ehk fondidest sisse-välja keksida on passiivse investori kõige suurem vaenlane,“ arvas ta. „Kui sellele järgi annad, loobud suurimast eelisest, mis indeksfondil on ja tood vabatahtlikult mängu inimliku eksimuse riski, sellesama riski, millepärast käsitsi juhitud fondid enamasti turu keskmisele alla jäävad.“

Kukemelk tõi veel välja, et LHV on võrrelnud oma suurima pensionifondi L tootlus hüpoteetilise Vanguardi 50-50 indeksiga, kus pool rahast investeeritakse globaalsetele aktsiaturgudele ning pool rahast euroala võlakirjadesse. „LHV pensionifond L on seda indeksit 15 aastaga pärast kõiki kulusid löönud ligi 40 protsendiga.“

„Passiivsed fondid liiguvad võrreldes aktiivselt juhitud fondidega lühemaajaliselt suuremas ulatuses, sest nad on kogu aeg turgudele investeerinud,“ märkis Kukemelk. „Eelkõige sobivad passiivsed fondid pikaajalistele investeerimisoptimistidele, kes usuvad, et parimat tulemust on võimalik saavutada madalate kuludega turu keskmist tootlus saades.“

Vähe otsustusvabadust

Tomberg tõi aga veel nii indeksi- kui aktiivselt juhitud pensionifonde iseloomustava probleemina välja, et inimesed ei saa ise oma pensionivara hallata ning otsused tehakse nende eest. „USAs saavad inimesed ise oma pensioniportfelli hallata ja otsustada mida sinna valida – tekib omanditunne,“ rääkis Tomberg. „Praegu on Tuleva puhul näiteks probleem selles, et viis pankurit, kellest pooled ei asu Eestis, otsutavad, mida teha eestlaste 3 miljardi euroga.“

Praegu soosib Tombergi hinnangul Eesti süsteem rahva raha liikumist oligopoolsele turule. „Ei saa nimetada konkurentsiks seda, kus inimesed on sunnitud valima viie firma toodete vahel ja raha juhib sisuliselt sama kildkond,“ oli Bondora asutaja kriitiline. „Ma ei saa jätta investeerimata, kui ükski pakutav toode mulle ei sobi, samuti ei saa investeerida kohalikesse võlakirjadesse või nt Bondora laenudesse – samas pean maksumaksjana andma igakuiselt oma raha fondide kasutusse ja selle eest veel peale maksma.“

Bondora asutaja meelest tuleks jõuda olukorrani, kus kohustusliku pensionikindlustuse sissemaksed suunatakse soovijate investeerimiskontodele, mille kaudu on võimalik raha paigutada vastavalt pensionikoguja soovile. „Sarnased süsteemid on Inglismaal ja USAs ning inimeste teadvus oma pensionifondis toimuvast on seetõttu seal ka kõrgem.“

Kukemelk tõi aga välja, et tänaseks on Eesti pensioniturul juba neli 75protsendilise aktsiariskiga passiivselt juhitud fondi ning üks 100protsendilise võlakirjariskiga passiivselt juhitud fond. „Seega tuleb ka passiivse fondi eelistajal enda jaoks välja valida sobivaim, sest fondid jälgivad erinevaid indekseid, mille ajaloolistes liikumistes on suured vahed sees,“ viitas ta sellele, et juba täna saab pensionikoguja teadlike valikuid teha.

Kuigi Kukemelki sõnul on inimestel valikuvabadus osaliselt juba täna ka olemas, tõdeb ta, et tegemist on siiski piiratud vormiga. „Sõltuvalt fondivalitsejast ja fondist on ju investeerimisstrateegiad erinevad,“ selgitas ta. „Suurem valikuvabadus tähendaks aga ka suuremat vastutust ja eeldab kõrget investoriteadlikkust – skandinaavialikku investeerimiskultuuri tekkimiseks kulub Eestis tõenäoliselt aastakümneid,“ lõpetas Kukemelk.