Restoranitest: uutele tuultele avatud

Sadam on täis jahte, rannapromenaad jalutajaid. Puri on olnud avatud juuni algusest, nii et aega sisseelamiseks on olnud omajagu. Kiiskavvalges ruumis trepist teisele korrusele minnes hakkab pea veidi ringi käima – pilku pole kuhugi kinnitada. Üleval trepiotsal aga aitab maanduda töötaja, kelle ametikohustus tundubki ­olevat külaliste vastuvõtt. Eelmisel restoranide hiilgeajal, aastatuhande esimese kümnendi keskel oli vastuvõtulauaga restorane hulgim, nüüd on need enamasti tühjad ja teenindajate tähelepanu püüdmiseks tuleb varuda kannatust. Purjes aga meid juba oodati ja see oli erakordselt meeldiv.

Olime eelnevalt laua kinni pannud ja hästi tegime: vaatamata sellele, et oli nädala alguse õhtu, oli saal rahvast peaaegu täis. Ilmselgelt on Puri üles leitud. On ka põhjust – võrratu vaade ja efektne sisekujundus teevad sellest ühe meeldejäävaima atmosfääriga mereäärse söögikoha kogu linnas. Õhtustasime ajal, mil päevavalgus läks üle pimeduseks, nautisime nii merevaadet kui ka värvilistes tuledes sadamat.

Nagu ülemerenaabri Noa restoranis, saab ka Purjes valida degustatsioonimenüü ja à la carte menüü vahel. Meie tegime oma valiku ise ja proovisime kahe peale ära vaid neli rooga. Aperitiiviga koos tuli esimene meeldiv, aga ka esimene ebameeldiv üllatus. Hea oli see, et klaasiga pakutavate mulliveinide hulgast leidsime vahuveini, millist polnud seni juhust olnud maitsta – Bulgaaria roosa. Halb oli aga see, et pudel oli nii kaua avatuna seisnud, et mullid olid jõudnud õhku lennata. Hea oli aga jälle see, et kui nende puudumise üle kurtsime, avati uus pudel ja asendati mullitu vein mullilisega.

Menüü on põnev, aga vajaks täpsemat sõnastust või asjatundliku teenindaja abi. Pearoogade jaotuses on supid-praed segiläbi, supi nimega laksa leidsime pardi ja kalaroa vahelt. Kust see roog on pärit, ettekandja ei teadnud. Ütles ainult, et tema ei tea, aga kokad teavad. Ometi ei läinud kööki küsima. Ega pidanud vajalikuks ka selle vürtsikusest hoiatada – tegemist on Kagu-Aasia roaga, kus tšillit ilmselgelt rohkem kui Euroopas.

Muidugi läheks vaja ka töötajat, kes koduleheküljel olevat menüüd värskendaks – seal olid hoopis teised road kui restorani pabermenüüs. Facebook on kiirem, vähemalt järgmisel päeval oli seal tegelikkusele märksa enam vastav menüü olemas. Mis sest, et detailides ehk lisandites ja maitseandjates mitte ülearu täpne.

Esimese külastuse järel Puri kokakunst erilist imetlust ära ei teeninud, kuid põhjus võib olla see, et peakokk Joonas Koppel, keda hinnatakse üheks omapärasema käekirjaga kokaks, pole veel täit hoogu sisse saanud. Ideed olid muljetavaldavalt suurejoonelised, soovida jättis aga tehniline teostus: vitello tonnato kaste oli keskmise maitse jaoks liiga soolane, Kiievi kotleti seest ei leidnud võid ja kala lisandiks olev lehtkapsas polnud krõbe, vaid lihtsalt kuiv.