Investor Toomas: kas kuld paneks portfelli särama?

Oscar Wilde olevat kunagi öelnud, et ainult idioot jääb elu lõpuni oma arvamustele truuks. Ma ei tea, kas kirjanikuhärra ise sellest arvamusest hiljem lahti ütles või mitte, aga olen kindel, et tõsiseltvõetav investor ei või ühtegi varaklassi enda jaoks alatiseks välistada. Kuigi olen seni kuulutanud, et ma pole nii-öelda kullausku, leian ennast praegu mõttelt, et kuld võib olla investeering, mida lähiaastateks kaaluda.

Kuld tekitab vastakaid tundeid

Ühest küljest näitab kulda investeerimine sügavat konservatiivsust („kuld säilitab väärtust“), teisalt peegeldub sellest investeeringust liigagi selgesti emotsionaalne aspekt („kõik muu kukub kokku“). Ei saa vaielda vastu faktile, et isegi selle võrdlemisi lühikese perioodi jooksul, kui USA dollar pole enam kullastandardil, on ühe untsi kulla eest saanud Ameerikas ikka osta ühe viisaka ülikonna ja nii on see ka tänapäeval. Seevastu praeguseid hindasid 45 aasta tagustega dollarites võrreldes tuleb muie suule.

Ometi on kuld nüüd kaup nagu iga teinegi. Mis peaks garanteerima, et eelpool kirjeldatud pariteet ajast aega säilib, kui vajadus või nõudlus kulla järele ühtäkki kaob ja hakatakse eelistama mõnda muud vara, millesse oma rikkust ankurdada?

Ma ei arva, et inimkonna igipõline armastus kulla vastu niipea kustub, samuti pole erinevalt naftast põhjust oodata kulla ületootmist või otsalõppemist, küll aga võib kuld nüüd maailma arengutele tugevamalt reageerida, seda enam, et igaühel on varasemast märksa lihtsam kullaga seotud indeksite, fondide või futuuridega börsil kaubelda.

Kuld ei kujuta endast selles mõttes huvitavat investeeringut, et see ei maksa dividende, ei anna renditulu, ei kasva ega laiene. Küsimus kulda investeerimisest taandub lõpuks ikkagi sellele, kas on oodata suuri vapustusi. Tõenäoliselt otsitakse kullas ikka turvasadamat, kui maailma tabavad suuremat sorti vapustused. Tõenäoliselt ei malda raha ka edaspidi pikka aega kullas püsida, kui elu jälle normaliseerub.

Segased ajad

2011. aastal, kui inimesed olid räsitud äsjasest majanduskriisist ja kõikjal oli jututeemaks kuld, mille hind oli keeruliste aastatega kolmekordistunud, küsiti minult tihti ja lausa manitsevalt, miks ma kulda väldin. Möönsin, et kuld oleks olnud 2008. aasta börsikrahhi eel mõistlik investeering, kuid kolm aastat hiljem näitasid kõik märgid, et väärismetallides on mull.

Eelmiseks aastaks oli kulla hind tipust langenud juba ligemale poole võrra. Nüüd on keskpankade lõdva rahapoliitika ja negatiivsete intresside taustal aina teravamalt esile kerkinud mitterahuldav majanduskasv ning finantsturud löönud kõikuma. Usinasti vaieldakse toorainesektori praeguse madalseisu süsteemsete mõjude üle ja selgust pole justkui kellelgi. Kogu selles uudses olukorras võib peituda sügav turumoonutus, eelmisest kriisist on möödas juba „kriitiline“ hulk aastaid ning samal ajal kasvavad pinged rahvusvahelises poliitikas.

Kulla hind on praeguseks otsimas uut trendi ja eelnevat silmas pidades ei pea ma põhjendatuks Goldman Sachsi seisukohta, et uued hirmud ei ole õigustatud. Hoian maailma majanduslikel ja poliitilistel arengutel ja kulla vahetuskursil silma peal ning olen valmis paigutama osa oma varast kullaga seotud instrumentidesse, et võimalikule tulevasele kriisile vastu minnes portfelli väärtust hoida ja kasvatada.