Laseme viis riigipalgalist iga päev erasektorisse

Iga viies tööealine elanik töötab valitsussektori asutuses, see tähendab riigieelarvest ülal peetavas keskvalitsuse või kohaliku omavalitsuse asutuses. Ainuüksi selleks, et kahaneva rahvastikuga olukorras sama proportsiooni säilitada, peaks valitsussektori töötajate arv vähenema aastas umbes ühe protsendi ehk 1000 töötaja võrra, kirjutas Eesti Koostöö Kogu oma riigipidamise raportis.

Äripäev kutsub üles erakondi seadma veelgi ambitsioonikamaid eesmärke. Nüüd, kui parteid käivad järjepanu ja üksteise võidu mõõdutundetult välja ideid, kuidas kokkukogutud raha laiali jagada, võiks pigem mõelda, kuidas vabastada kokkupalgatud inimjõudu.

Eesti tulevane valitsus võiks seada eesmärgiks lasta iga päev 3–5 riigipalgalist erasektorisse. Ehk 1000 kuni 2000 inimest aastas. Sellest võidaks kõik, nii ettevõtjad kõrgelt haritud tööjõu näol kui ka riik vähenenud kulude (palgad) ja kasvavate (maksu)tulude kujul.

Statistika on armutu. Rahandusministeeriumi andmetel oli avalikus sektoris tervikuna 2013. aastal täistööajale taandatud töötajate arv 137 900 inimest. Kõik nad ei pruugi otseselt maksumaksja palgal olla, sest sinna hulka on arvatud ka näiteks äriühingud, aga lõviosa küll. Kui igal aastal vähendada riigipalgaliste arvu 1000 või isegi 2000 inimese võrra, ei pane riigisektor seda ilmselt tähelegi. Naljaga pooleks jääb see mõõtmisvea piiridesse.

Samas erasektorile annab samm hingamisruumi, tööandjad võidavad taga igatsetud keskmisest kõrgemalt haritud tööjõu. See, et me üldisest katlast riigipalgalisi vähendame, ei tähenda, et kõigist sektoritest võrdselt. Võibki olla, et mõnda valdkonda – näiteks politsei või lastehoid, tuleb töötajaid juurde palgata. Aga mänguruum on üüratult suur.

Esialgu paistab välja aga endiselt vastupidine liikumine. Ajal, kui retoorika räägib riigikulude vähendamise vajadusest, on vohama asunud uus riigipalgaliste liik. Rahandusministeeriumi andmetel kasvas ainuüksi eelmisel aastal erinevates sihtasutustes ja avalik-õiguslikes asutustes töötajate arv koguni 6,4%. Sama mustri toob esile ka koostöökogu raport: raha, inimesed ja kompetents on liikunud valitsuse keskusest mitte erasektorisse, vaid valitsusasutustest, ameti- ja hallatavatest asutustest sihtasutustesse ja äriühingutesse (nt EAS, Innove, Archimedes, Keskkonnainvesteeringute Keskus, RKAS) ning mõnesse avalik-õiguslikusse juriidilistesse isikutesse (nt töötukassa ja haigekassa).

Asendustegevuste leiutamine. Ilmekas näide, et bürokraatia toodab bürokraatiat, ongi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mis saab tuleval rahastusperioodil aastatel 2014–2020 varasemaga võrreldes küll neljandiku võrra ehk 200 miljoni euro võrra vähem raha, kuid selmet oma tegemisi koomale tõmmata, otsustas hakata hoopis tegelema nõustamiste ja koolituste pakkumisega ehk asendustegevustega. Ülesannetega, mida saaks ja täidabki erasektor.

Pikemas plaanis leiab ametnike kasvu ka ministeeriumides. Tabav näide on siseministeerium, kus ametnike arv on aastast 2005 kasvanud pea 50% ehk 90 inimese võrra. Kui aastal 2005 töötas siseministeeriumis 188, siis tänavu juba 273 inimest. Seda ajal, kui kasutusele tuleb aina rohkem nuti- ja e-lahendusi ning riik peaks end koomale tõmbama. Tõsi, osaliselt saab suurt kasvu põhjenda arvepidamise muutusega, kui avaliku teenistuse seadusemuudatusega kaotati 2013. aastal koosseisuvälised ametikohad ning 40 kohta tõsteti koosseisu tähtajaliste kohtadena, kuid tahaks näha selgeid kärpekääride kontuure. Hakkame kohe pihta.