Ühisrahastus vajab rangemaid reegleid

Äripäeva tänane kaanelugu näitab, et aina populaarsemaks muutuvas ühisrahastuses on mitu nõrka kohta. Paha­tahtlik laenuvõtja saab sealt liialt kergelt raha kätte ning esialgu on segane, kas ja kuidas õnnestub sellistesse projektidesse panustanud inimestel oma investeering tagasi saada.

Peamine probleem on kiirelt areneva valdkonna vähene reguleeritus: siin peaks seadusandlik tegevus päris elule kiiremini järele jõudma. Ühisrahastusplatvorme on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus laiemalt tekkinud viimastel aastatel nagu seeni pärast vihma, kuid regulatsioon pole plahvatusliku arenguga kaasas käinud.

Pankades on laenuandmine tunduvalt kõvema kontrolli all ja nii see peabki olema. Ühisrahastusplatvormid on ju tekkinud suuresti alternatiiviks konservatiivsetele pankadele, võimaluseks neile, kes ühel või teisel põhjusel pangast laenu ei saa. Ent kindlasti peaks välistama olukorra, et ühisrahastus muutub heausksete investorite lüpsmiseks.

Rangem kontroll on plaanis

Tõsi, rangema kontrolli väljatöötamise peale juba mõeldakse. Märtsi lõpus jõustus krediidiandjate ja ­-vahendajate seadus, samuti on finantsinspektsioon astunud esimesi samme valdkonna korrastamiseks ja asjaosaliste teadlikkuse suurendamiseks. Euroopa Komisjon käivitab kapitaliturgude liitu, mis ühe teemana võib hakata tegelema ka ühisrahastuse suurema reguleerimisega.

Loomulikult kontrollivad ühisrahastusplatvormide asutajad ja juhid ka praegu laenu­taotlejate tausta ja sõel on nende endi väitel väga tihe. Samas on ühisrahastuse olemus juba selline, et võib ligi tõmmata teistsugust kontingenti kui pangad, kust näiteks SMS-laenu võtjatel on väga raske enam laenu saada. Mõni ühisrahastus aga lausa pakub eraldi laenu neile, kes on SMS-laenudega hätta jäänud.

Nii võivad ühisrahastuse meepoti juurde jõuda nupumehed, kellel pole saadud laenu tagasimaksmine prioriteetide seas.

Investorite huvid on praegu küll justkui kaitstud näiteks laenaja käendusega, isegi kui laenaja on firma, mis raha vajas, juba edasi müünud või pankrotti ajanud. Kui aga sel laenajal enam mingit vara pole, siis pole ka midagi võtta ega laenuandjatele jagada. Võimalusi, kuidas ennast seaduste silmis varatuks teha, on piisavalt, ja seltskond, kes neid võimalusi väga hästi tunneb, on Eestis kahjuks parajalt suur.

Lisakontroll ei tee kurja

Kindlasti ei taha me väita, et ühisrahastus oleks läbinisti halb ja mõttetult riskantne. Kaugel sellest. Selle kaudu saavad võimaluse paljud väärt ettevõtmised ning ka suurem osa investoritest on rahul ja õnnelikud. See on uudne, põnev ja pakub head teenimisvõimalust.

Siiski tasub alati investoritel endil teha veel lisakontroll projektidele, mis ahvatlevad raha paigutama. Vaadake korra äriregistrisse või otsige kas või Äripäevast, kas ja mida oleme neist kirjutanud. Nii saate kergemini tõeliselt ettevõtlikud inimesi aferistidest eristada.

Kes on inimesed nende ettevõtete taga, mis on nende minevik, on neil ühiseid firmasid nn tankistidega? Vaadake üle ja tundke huvi asjaosaliste tausta vastu, ühe korra asemel pigem kaks. Topelt ei kärise.