Alampalk tuleb kaotada

Tänases Äripäevas põhjendab tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar, miks käivad seekordsed tööandjate ja ametiühingute läbirääkimised nii raskelt: sest avalikkuses valimiste eel üles köetud ootused alampalga tõusu suhtes on põhjendamatult suured.

Äripäeva hinnangul tuleb alamapalk kaotada: see on seisukoht, mida oleme järjepidevalt kaitsnud juba 2002. aastast saadik samasuguse järjekindlusega, nagu Vana-Rooma senaator Cato Vanem kõigi oma kõnede lõpus meelde tuletas, et Kartaago tuleb hävitada.

Alampalga kaotamise mõte ei meeldi kindlasti ametiühingutele ja nende vahendatavale mõtteviisile, küll aga mõistavad seda ettevõtlikult meelestatud inimesed, kes usuvad nagu Äripäevgi, et turg on ise kõige parem palkade reguleerija, mistõttu peale harjumuse argumendi puudub tegelikult tarvidus palku administratiivses korras paika panna. Tööandja, kes maksab väiksemat palka kui turu olukord seda võimaldab, jääb lihtsalt töötajatest ilma. See loogika kehtib nii kõrgemat kui ka madalamat palka pakkuvates ettevõtlusharudes.

Seega, tuhandeeurone väikseim võimalik palk tuleb niikuinii, sest tööandja, kes ei taha oma töötajaid teistele riikidele loovutada, on sunnitud turu olukorrast lähtudes palka tõstma nii või teisiti. Ühes sektoris käib see kiiremini, teises aeglasemalt, see on paratamatu. Majandusele on aga tervislikum, kui palgatõus toimub tööjõuturu vajaduste mõjul, mitte ülevalt poolt paika pandud etteantuse korras. Seetõttu pole ei saba ega sarvi ametiühingute mõttel kaaluda sektoripõhiseid miinimumpalku. Alampalk moonutab turgu ja pole mõistlik seda moonutada sektorite kaupa.

Kuivõrd ametiühingute nõudmised tegelikult kaitsevad neid inimesi, kelle nimel nad kõnelevad, on kaheldav. Tamsar küsib tänases Äripäevas, kui palju töökohti on ametiühingud nõus ohverdama, et Indrek Neivelti kaitstud tuhandeeurose alampalga poole teel olles tulevaks aastaks paika panna 600 eurot ületav alampalk. Sellele küsimusele ametiühingutel vastust ei ole.

Ettevõtete võimeid mitte arvestava alampalga kehtestamine toob paratamatult kaasa koondamislaine, mis võib mõningates ettevõtlussektorites hõivatud „Matidele“ olla vägagi valus. Sellisel juhul saab Matist sotsiaaltoetuste vajaja, mis pole hea lahendus ei Matile endale ega maksumaksja rahakotile. Kohustuslik alampalk on ka maksupettuste inspireerija, eriti teenindussektoris, kus liigub palju sularaha ning põhipalgad on seda arvestades väikesed.

Alampalga kaotamise kõige tõsisem vastuargument on inimeste vähene teadlikkus ehk võimalik sattumine tööandjate meelevalda, kellest osa võib just vähem haritud ja seetõttu ka vähem enesekindlat tööjõudu palgates ära kasutada tugevama positsiooni. Selle vastu aitab oluliselt Äripäeva teise ettepaneku elluviimine: palkade avalikustamine. Avalikud palgad soosivad seda, et tööandja ja töövõtja positsioonid palgaläbirääkimistel on võrdsemad. Praegu on töövõtja informeeritus palkade asjus tööandja omast oluliselt kehvem.