Uued kodakondsed? Jah, muidugi

Äripäev toetab peaminister Jüri Ratase väljakäidud mõtet anda kodakondsus 25 või rohkem aastat Eestis elanud halli passi omanikele kodakondsus ilma keelenõuete täitmiseta.

Eestis elab praegu 120 000 Vene kodaniku kõrval 80 000 kodakondsuseta inimest. Nende arv on vähenenud viimase kümne aastaga pea kolmandiku võrra, peaasjalikult surmade tõttu. Seega laheneks teema iseenesest 20 aasta pärast, kui sellega ei tegeletaks. Kuid igati mõistlik oleks tegeleda. See oleks ilus kingitus Eesti riigi juubeliks, kui lubada kodanikuks saada meie maa pikaaegsetel elanikel, kes pole tahtnud võtta Vene kodakondsust, aga pole peamiselt keelenõuete tõttu seni Eesti kodanikuks saanud.

Lõimumismonitooringu kohaselt soovib rohkem kui pool siin elavatest määratlemata kodakondsusega isikutest tulevikus omandada Eesti kodakondsuse, kuid nad peavad enda jaoks probleemiks riigi karmi keelepoliitikat. Viiendik vastanutest ei soovi ühegi riigi kodakondsust ja ülejäänud sooviksid mõne teise riigi, eelkõige Venemaa kodakondsust.

Niisiis räägime 40 000–50 000 potentsiaalsest uuest kodanikust, kes on seni ­eikellegimaale ekslema jäetud. Kodakondsuse andmine vähendaks suure elanikegrupi tõrjutuse tunnet. Tõrjutus, tundmine, et sa pole “oma”, tekitab vaenulikkust, viha, aga ka ebalojaalsust riigi suhtes.

Jah, me teame, et tegemist on kohalike valimiste avapauguga ning et Keskerakond on seadnud eesmärgi eelkõige Tallinnas absoluutne valimisvõit võtta. Jah, me teame, et sellise seadusemuudatuse tulemusena võib tulla riigikogusse rohkem venelasi, kelle väljaütlemised näiteks ajaloo tõlgendamise teemal meile meeldida ei pruugi. Aga kui alternatiiv on enam kui 40 000 inimese jätkuv tõrjumine ühiskondlikust elust ja silmade sulgemine, olgu siis parem nii.

On igal juhul parem, kui me teame, mida nad mõtlevad. Veel parem, kui mõistame, miks nii ja mitte teisiti.

Meid on niigi vähe

Meid on siin riigis liiga vähe, et sellist suurt elanikegruppi eemale lükata.Kodanikud on rohkem motiveeritud riigi asjades kaasa rääkima ja otsuste sündimisel osalema, nad on lojaalsemad. Venekeelsete elanike kõrvalejätmine kätkeb julgeolekuriski, mida Reformierakonna juhitavad valitsused on pikalt ignoreerinud omakasulikel eesmärkidel, sest vastanduda on lihtsam kui probleeme lahendada.

Need, kes tahtsid ja olid võimelised eesti keelt õppima, on eksamid tänaseks ära teinud ja kodakondsuse saanud. Ratase ettepanekul saaks Eesti kodakondsuse see grupp inimesi, kes kas vanuse, sotsiaalmajandusliku staatuse või hariduse tõttu ei ole nii võimekad, et keelt nõutud tasemel omandada. Kuid sellegipoolest on nad siin üle veerand sajandi meie kõigiga koos elanud. Aitab juba üksteise altkulmu põrnitsemisest. Kodakondsuse andmine hallipassimeestele ei võta üheltki eestlaselt midagi ära, küll aga toob riigile lähemale inimesed, kes on sellest seni kaugemale jäänud.

Ühtlasi ei tasuks neile vastsetele, pigem vanemaealistele uutele kodanikele eesti keele õpetamises asjus selga pöörata. Neile võiks pakkuda välja lihtsamaid keele omandamise programme, vabatahtlikkuse alusel. Selliseid, mis ei ole seotud mingi eksami ootuse ja selle kartusega, kuid aitavad ümbritsevast paremini aru saada. Vabatahtlikkusega võib saavutada sunnist parema tulemuse.