Hurraa, elu läheb kallimaks!

Paar aastat deflatsioonilises keskkonnas elanud Eesti on viimaks ometi inflatsioonirajale tagasi pööranud, mis teeb ettevõtjatel kahtlemata meele heaks.

Äripäev annab ettevõtjatele sooja soovituse: tõstke hinda! Tublisti võiks tõsta siin kodus tarbitavate toodete ja teenuste hinda, sest tarbijate kindlustundega on lood kohe päris head. Tarbijahinnaindeks suurenes veebruaris jaanuariga võrreldes 1,3 protsenti – nii suur oli kasv viimati seitse aastat tagasi. Ent tarbija kindlustunde üle pole olnud põhjust kurta viimase aasta ja enamagi aja jooksul.

Hinnatõusule on põhjust mõelda ka neil, kes ekspordivad: selle argumenti annab ennast 1,5 punkti peale vinnanud tootjahinnaindeks, mis pole nii kena skoori näidanud juba päris pikalt. Hinda tõsta pole mitte ainult kasulik, vaid ka hädavajalik, sest palga reaalkasv on juba aastaid tootlikkusest kiirem olnud ning tulnud suuresti kasumite arvel. Analüütikud usuvad, et tänavune palgakasv tuleb hinnatõusust kiirem. 

Optimismiks on põhjust ka muidu suurt plaani vaadates. Vaevalt me seda ise vahetult tunnetame, et Eesti majanduskasv oli möödunud aasta viimases kvartalis euroala kõige kiirem – ent nüüd, kus numbrid kokku löödud ja teiste omad kõrvale pandud, võime oma silmi uskuda. 1,9protsendise kasvuga jätame seljataha nii Läti kui ka Leedu – mõlema poole oleme viimastel aegadel kerge kadedusega vaadanud, olgu siis maksude või investeerimisjulguse pärast. Viimase kohta kahjuks häid uudiseid ei ole, ent loota võib, et hinnatõusuga suudavad ettevõtted eneses uuesti ka investeerimisjulgust kasvatada. Euroalal tervikuna püsis neljanda kvartali majanduskasv armetu 0,4 protsendi peal. 

Valitsus jättis raha kätte

Pikalt peljatud deflatsiooniriski taandumise üle on ettevõtjal igal juhul põhjust rõõmustada. Hinnatõusu vedasid oodatult kütus ja toit. Kütus on teatavasti kapriisne välistegur, mille peale meie hammas kuigivõrd ei hakka, aga hea uudis on see, et kütuse roll ei olnud nii suur, kui harjunud eelduste pealt karta võiks: kütus andis 1 protsendipunkti hinnakasvust, aga kasv ise oli 3,4 protsenti aastases võrdluses. Toidu hinna tõus ja aktsiiside tõus lubavad hinnatõusu oodata ka sellel aastal. Vähegi ratsionaalselt mõtlev ettevõtja teeb hinnatõusu kindlasti ära, sest peale heas seisus kindlustunde ja tootjahindade rõõmustava tõusu jätavad uue valitsuse maksumuudatused suurele hulgale inimestele endisest rohkem raha kätte, mida kaupade-teenuste eest välja käia.

Muidugi, ka ettevõtja ise on tarbija. Tarbijana tunneb ka ettevõtja hinnatõusu omal nahal ja rahakotis – elu on läinud kallimaks ja eeldatavasti läheb alanud aasta jooksul veelgi kallimaks. Midagi rõõmustada ei ole ka neil, kelle lemmik­investeerimismeetod on raha kogumine kas deposiiti või sukasäärde. Pensionäride kirsturaha ja konservatiivse meelega hoiustaja säästud põlevad heleda leegiga, nii et silmal valus vaadata. Isegi investor Toomasel on meel must: 115 000 kontol seisvat eurot levitavad kõrbehaisu. Nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja pea tööle panna! Kes ei riski, see raha ei teeni.

Tõsiasi, et majanduskasvu ja teisi ettevõtjat rõõmustavaid näitajaid ei vea mitte niivõrd ettevõtjate endi nutikus, vaid kütus, aktsiisid ja keskpankade deflatsiooniriski vastu suunatud lõtv rahanduspoliitika, peaks võimalikku eufooriat mõnevõrra siiski jahutama. Äkki võtaks hinnatõusu järel sisse ka mõne särtsaka investeeringu riski?