Üks asi, mida võiks Eestis muuta

Äripäev kirjutas eelmise aasta lõpul, et Eestis peab erinevalt Soomest, Rootsist või Lätist kohustuslikus korras notariaalselt vormistama kõik kinnisvara ostu-müügitehingud. see on kullaauk notaritele, kelle teenistust teavad üksnes nemad ise. Isegi, kui – justiitsminister Urmas Reinsalu, meest sõnast! – notarite teenistus järgmisest aastast avalikuks muutub, jääb probleem kinnisvaratehingutega ikka.

Äripäeva meelest on aeg teema uuesti tõstatada. Leiame, et notarite juurde seadustega ehitatud neljarealine ühesuunaline kiirtee võiks tavaliseks linnasiseseks kõrvaltänavatega teeks muutuda. Notari juurde saab minna suuremate tehingute puhul, kuid seda ei peaks tegema iga väikse asja pärast.

 

Küsime taas: miks liberaalse e-riigi kuvandiga Eesti sunnib inimesi notariteenusele aega ja raha kulutama, jätmata valikuvabadust? Seda enam, et Eestis moodustab just notaritasu lõviosa kinnisvaratehingu kohustuslikust ehk riigi määratavast kulust. Notaritasu ei laeku aga riigikassasse (v.a maksud notarite teenitud tulult), vaid täidab pea riigikogutäie notarite taskuid. Senimaani pole ka selgust, palju notarid teenivad, kuid loodame, et see siis muutub peatselt.

Keeruline ja kallis

Nõustuda saab, et notarite kohustuslikuks seadmise taustaks on usaldamatuse foon. Võrreldes paljude teiste riikidega tehakse meil paljusid asju nii, et rõhutatakse üliturvalisust, mis aga tähendab omakorda, et tehinguid on keerulisem teha. Eestis on tehingute ümber rohkem asjaosalisi, kui näiteks Soomes, mis muudab tehingu kallimaks.

Ainuüksi notari tempel ühtegi tehingut lollikindlaks ei tee. On see siis kinnisvarapettuse vältimine või tankisti kasutamine äripartnerite tüssamiseks. Notari kasutamine võiks pigem olla nagu lisatagatis ja teatud tingimustel, sõltuvalt tehingu maksumusest või muudest parameetritest ka kohustuslik, kuid iga –  rõhutame, iga – kinnisvaratehingu puhul ei peaks notar olema asjasse segatud. See muudaks protsessi kiiremaks ja odavamaks.

Peale kinnisvaratehingute on Eestis veel kohti, kus võiks kaaluda kohustusliku notariaalse kinnituse leevandamist. Vandeadvokaat Paul Künnap on siinsamas Äripäevas hiljuti välja toonud näiteks on osaühingu osadega kauplemise, mis on Eestis keerulisem kui üheski teises Põhjamaa või Balti riigis.

See on Eestis võimalik üksnes kas väärtpaberite keskregistri kaudu, mis eeldab nii müüja kui ka ostja väärtpaberikonto olemasolu, või notariaalse tehinguna. Probleem kerkib eriti teravalt üles, kui üks osapool on välismaalane või välisfirma. Vabastades osadega tehtud tehingud notariaalsest vorminõudest ja minnes üle lihtkirjalik vormile teeks Eestisse investeerimise lihtsamaks.

Äripäev ei sea kahtluse alla notarite professionaalsust või vajalikkust tervikuna, kuid taasiseseisvumise alguses loodud süsteem isiku tuvastamiseks ja tehingute kontrollimiseks oleks vaja see värske pilguga üle vaadata. Elu on vahepeal kõvasti edasi läinud. Inimest pole alati enam igale poole vahele vaja. Seda enam notarit.