Firmaautode lühike lõpp

Sellal kui töökeskkond muutub ja meie koos temaga, on firmaautodega seotud probleemid pikkade aastate jooksul samaks jäänud. Ka ei ole aastate vältel põhimõtteliselt muutunud lahendused, millega püütakse firmaautode kasutamist reguleerida ja maksustada. Värskeim näide on maksuameti “naabrivalve” üleskutse, mida nii sotsiaalmeedias kui ka meedias on üldiselt mõistetud kui pealekaebamise üleskutset, ja sellisena on see naeruväärseks kuulutatud.

Äripäeva meelest ravitakse firmaautode haigust valest otsast. Käitumispsühholoogid teavad hästi, et viljakas võimalus muuta inimeste käitumist on teisendada keskkonda ehk tingimusi, milles inimesed tegutsevad – tihtipeale selgub, et inimesed näitavad oma helgemat poolt just siis, kui jätta neile jäikadesse raamidesse surumise asemel väärikas valikuvõimalus.

Sellepärast soovitab toimetus kaaluda mõtet, et firmaauto kui selline on ehk üleüldse oma aja ära elanud mõiste ja nähtus. Piiri tõmbamine tööasjade ajamise ja eraelu vahele osutub keeruliseks ja tänamatuks tööks, mis paneb ebamugavasse olukorda igaühe, kes nähtusega seotud või püüab seda mõistuspäraste raamidega väljastpoolt piiritleda. 

Tänavuse aasta alguses näitas IT-ettevõtja Andre Põlm Äripäevas ilmunud arvamusloos, kui keeruline on seda piiri tõmmata. Sellal kui ettevõtted korraldavad oma tööd järjest enam selles võtmes, et jätta igale töötajale rohkem oma aja organiseerimise vabadust, võib kahe kohtumise vahepeal spordisaalist läbi põikav ettevõtja osutuda kurjategijaks, kui ta teeb seda nn firmaautoga. Mäletatavasti püüdis maksuamet kaks aastat tagasi firmaautosid just spordiklubide parklatest ja häbimärgistas neid igati. Oli sellest kasu? Muidugi mitte. Maksuamet sai sellest ise ka aru ja tõmbas tagasi.

Koomikast traagikani

Firmaautode kasutamise reguleerimiseks välja pakutud lahendused on piirnenud teistegi küsitavate, koomiliste meetmetega – asjaosaliste endi jaoks olnuks nende rakendamine pigem küll traagiline. Käesolevast aastast pärineb mõte ettevõtluses kasutatavad autod märgistada teist värvi numbrimärkidega, jutuks on olnud ka kleepsud.

Sõidupäevikud olid aga päriselt olemas ja tagantjärele ei arvesta keegi kokku, kui palju aega ja närve, st raha nende täitmise peale kulus. Kuna maksuhaldurile on sinna kirja pandud andmete õigsuse kontrollimine samuti ajamahukas ja tegelikult ka lihtsalt võimatu, kvalifitseeruvad sõidupäevikud klassikaliseks mõttetu meetme näiteks, mille kontrollimise peale kulub oluliselt rohkem ressursse, kui on saadav kasu.

Aga mida siis teha, küsite. Firmaautod on olemas ja osa neid kasutavaid inimesi ajab nendega isiklikke asju, st kuritarvitab nende käsutusse antud töövahendit. Ettevõtted, mida luuakse firmaauto soetamise, mitte majandustegevuse eesmärgil pole ka päriselt kadunud. 

Hea lahenduse eeldus on mõistmine, et mõistliku piiri tõmbamine era- ja töökasutuse vahele on võimatu – ja ka mõttetu. Töökeskkond ja tööharjumused on pöördumatult muutunud. Üks viidatud loos välja pakutud võimalus on näiteks firmaautode maksustamise sidumine ettevõtte käibega. Teine on ettevõtete maksustamisele mitte kuuluvate autode kvoot. Kolmanda, neljanda ja Xnda lahenduse võite saata aadressil [email protected] – Eduka Eesti konkurss käib ja võiduloo peaauhind on endiselt kümme tuhat eurot.