Notari esimene ülesanne on välja selgitada pärijad

Kui inimene on surnud ja tal oli vara, siis peamiselt keegi lähisugulastest – eelkõige lapsed või abikaasa – pöördub varem või hiljem mõne notari juurde, et ­“pärimisasi lahendada”. Notar vormistab seejärel kliendilt saadud andmete põhjal pärimismenetluse algatamise avalduse. Selle käigus teeb notar juba esmased päringud ­riiklikesse registritesse, nagu näiteks kinnistusregistrisse, liiklusregistrisse, väärt­paberite registrisse, äriregistrisse ning muidugi ­rahvastikuregistrisse ja pärimisregistrisse. Pärimisregistrist on võimalik näha, kas pärandajal oli tehtud testament. Rahvastikuregistrist on näha, milline oli pärandaja perekonnaseis ning üldjuhul ka andmed tema laste, ­abikaasa ja vanemate kohta. Täiendavaid andmeid saab notar küsida juba näiteks avalduse esitajalt või arhiivist.

Kui laste ja abikaasa kohta on enamasti andmed rahvastikuregistris olemas, siis kaugemate sugulaste kohta saab notar andmeid näiteks arhiivi päringute alusel.

Pärimismenetluse algatamiseks võivad notari poole pöörduda ka võlausaldajad. Ei olegi ju väga erakorraline, kui pärimismenetluse algatab korteriühistu, kuna majas on korter, mille omanik on surnud ja korteriga seoses on tekkinud võlad. Ka pank võlausaldajana võib olla pärimismenetluse algataja. Samuti näiteks keegi kinnistu kaasomanikest, kui teine kaasomanik on surnud ja keegi sugulastest ei ole pärimismenetluse algatamisest huvitatud olnud. Ka kohalik omavalitsus on see, kes algatab pärimismenetluse, seda samuti enamasti siis, kui surnud isikul on vara, aga keegi sugulastest ei ole huvitatud sellega tegelema.

Kui pärimismenetluse algatab keegi kolmas isik, näiteks pank, korteriühistu, kohalik omavalitsus, siis selgitab notar välja, kes on pärijad, ning teavitab pärijaid pärimismenetluse algatamisest ja sellega seotud toimingute tegemise vajadusest. Selleks ongi võimalus esmalt andmeid kontrollida rahvastikuregistrist või otsida sugulasi arhiivi kaudu. Kui tõesti pärandajal ei ole sugulasi esimesest, teisest ega kolmandast järjekorrast, on pärijaks tema viimase elukoha järgne kohalik omavalitsus.

Tänasel päeval teeb notar tavapärase toimingu puhul päringud vaid Eesti-siseselt. Euroopa Liidu siseselt päringute tegemine ei ole võimalik, see on veel kauge unistus. Teatud päringuid on notaril võimalus juba teha ka laiemalt. Oleneb, mida pärija ise taotleb ja kui palju pärija teab võimaliku välisriigis asuva vara kohta või siis näiteks välisriigis tehtud võimaliku testamendi kohta. Paraku pole sellist ühtset riikideülest registrit, kust oleks võimalik leida andmeid näiteks kõikide isikule kuulunud kinnisasjade või sõidukite või aktsiate kohta.

Notarid teevad teatud juhul päringuid näiteks Soome maksuametisse või välisriigi kohtusse, et teada saada, kas seal on ­pärimismenetlus juba tehtud. Muidugi ei pruugi alati oma päringule vastust saada.

Kui tegemist on pärimismenetlusega, kus osa pärandvarast paikneb teises riigis, on ­sageli vajalik teha oluliselt rohkem päringuid vajalike andmete väljaselgitamiseks.

Pärija soovil saab notar tõestada lisaks pärimisseaduse kohaselt tõestatavale pärimistunnistusele ka Euroopa pärimistunnistuse, millega pärija saab erinevates Euroopa Liidu riikides (välja arvatud Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani, sest need riigid ei osale määruse kohaldamises) tõendada oma pärija staatust ja pärandvara pärijate nimele registreerimise toimingud lõpule viia.

Eestis seaduse järgi on nii, et kui vara pärid, siis mingit maksu ei tule maksta, kui aga saadud pärandvara müüma hakkad, siis maksad maksu.

Pärimismenetluse läbiviimisega seoses on pärijal vajalik tasuda notari tasu pärimismenetluse algatamise avalduse ja pärimistunnistuse tõestamise eest, vajadusel veel ka muude täiendavate avalduste tõestamise eest. Muud maksu, näiteks tulumaksu, pärimismenetluse käigus tasuda ei tule.

Kui pärijad sõlmivad omavahel pärimismenetluse lõppedes kokkuleppeid pärandvara jagamiseks, siis muidugi on kaasnevad kulud selliste lepingute tõestamise eest notari tasu näol ja ka riigilõivud kinnistusraamatusse kannete tegemise eest.

Kui pärija müüb pärandvarana saadud vara, siis on vastavalt tulumaksuseadusele vajalik tasuda saadud kasult tulumaks. Kui pärija kasutab aga pärandvarana saadud eluaset oma elukohana, kehtib tulumaksuseaduse kohaselt sellise vara müügist saadud kasule teatud juhul tulumaksu vabastus.

Samas võib tulumaksu küsimus iga juhtumi puhul olla erinev, oleneda väga paljudest erinevatest asjaoludest ning pärijal on mõistlik enne tehingute tegemist enda jaoks välja selgitada, kas üks või teine tehing kuulub tulumaksuga maksustamisele või siis mitte.