Eesti Wabariigi võlakirjade tasumisküsimus venib

1927. aastal emiteeris Eesti riik laenuobligatsioone 700 000 naelsterlingi ja 4 miljoni dollari väärtuses. Laenuobligatsioonide intress oli seitse protsenti ja nende lunastamistähtajaks 1967. aasta. Võlausaldajaid esindav Londoni advokaat J. S. Allan on juba aastaid oodanud Eesti riigi otsust: kas võlakirju hakatakse hüvitama või mitte.

Eesti Panga ekspresident Siim Kallas meenutab, et kullaläbirääkimiste aegu olid üheks kõneaineks ka vastastikused nõudmised. Algul soovisid inglased, kelle nõudmised Eesti Wabariigi vastu olevat seitsme miljoni naela ringis, nende hüvitamist kogumahus.

Ent kuna inglise seadused ei luba Eesti Vabariigi kodanikel enne-sõjaaegseid laene tagasi tuua, siis leppisid pooled kokku, et valitsused ei tegele kodanike vastastikuste nõudmistega.

«Kuid meie käest küsiti, kuidas me suhtume riigi poolt välja antud väärtpaberitesse,» sedastab Kallas, «see oli enne läbi töötatud küsimus, et kui me tahame olla õigusjärgne, tahame kulda tagasi saada, siis peame loomulikult ka neid kohustusi aktsepteerima.» Inglismaal konkreetselt oli Kallase mälu järgi kohustuste summa 240 000 naela.

Sellal kui Kallas Eesti Panka juhtis, valitses seal seisukoht, et kui nõudmised ilmnevad, siis tuleb nad kinni maksta. Aga kuna neid ei ilmnenud, siis konkreetsete kinnimaksmise korralduslike küsimustega Eesti Pank ei tegelenud.

Hiljem on Eesti Pank teatanud, et küsimusega tuleb pöörduda vabariigi valitsuse poole.

Jaanuari keskel nentis rahandusminister Mart Opmann, et Eesti riigil on kohustus obligatsioonid hüvitada, kuid lõpliku otsuse peab tegema riigikogu, seda enne 1998. aasta riigieelarve kokkupanemist. Eelarve numbrite kalkuleerimine juba käib, kuid otsust obligatsioonide hüvitamise kohta ei ole valitsus parlamendilt küsinud.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Olev Raju leiab, et kuidagi tuleks probleem lahendada, aga see ei ole maailmas kõige tähtsam asi ja meil on hullemaid probleeme.

Riigikogu liikmel Kallasel pole midagi selle vastu, kui otsustamise kohustus riigikogu peale pandaks: «Ma arvan, et see suur probleem ei ole, Eesti riik suudab nad välja maksta, kui need nõudmised ilmnevad. Mismoodi maksmine toimuks, see on vormistamise küsimus, mida peavad ütlema spetsialistid, finantsiliselt ei ole see suur probleem.»

Jaanuaris saatis rahandusminister Mart Opmann kirjad välisministeeriumile, riigikantseleile ja justiitsministeeriumile seisukohtade võtmiseks. «Tunnistasime täiesti siiralt üles, et ilmselt me peame selle raha maksumaksjalt kätte saama,» tutvustab rahandusminister asjade kulgu.

Aga kuna 1997. aasta riigieelarves seda raha ei ole, siis tegid nad ettepaneku planeerida vajalik raha järgmise aasta eelarvesse.

Enne seda soovis aga rahandusministeerium, et välisministeerium täpsustaks, kui palju pöördumisi võlakirjade hüvitamisküsimuses on olnud.

Üks asi on hüvitamisele kuuluv absoluutsumma, mis koos intressidega oleks 242 miljonit krooni, teine asi see summa, mille hüvitamist tegelikult oodatakse.

Välisminister Toomas Hendrik Ilves väitis teisipäeval, et ei tea küsimuse võimalikest lahendussuundade otsimisest midagi ning seda tuleb pärida rahandusministrilt.

Justiitsministeeriumilt ootab Opmann juriidilist seisukohavõttu, kuna lepingust tulenevate lisaklauslite järgi lõppes tagasimaksu tähtaeg 40 aastat peale tagasimaksu algusaega, seega 1996. a 1. mail.

Võlakirjade hüvitamisel on Eesti Panga president Vahur Kraft avastanud veel ühe nüansi, mis ettevõtmise komplitseerituks teeb. Nimelt hüvitas Eesti Wabariik umbes kuuendiku võlakirjadest ennetähtaegselt 1939. aastal. 1940. aastal jäi ettevõtmine katki, kuid juba hüvitatud võlakirjad läksid mingitel andmetel uuesti ringlusse ja ootavad täna topeltlunastamist.

«Nii et see on ülimalt keeruline küsimus,» ei näe rahandusminister Opmann kiiret ja selget lahendust.