Palk või erisoodustus?

Erisoodustus on umbisikuline maks. 2000 krooni erisoodustust tähendab, et ettevõtte/asutus peab maksma 892 krooni sotsiaalmaksu ja 703 krooni tulumaksu, kokku makse 1595 krooni.

Erisoodustus on maksudega koormatud sama kallilt kui palga maksmine. Palga puhul lisandub koormatisena küll veel töötuskindlustusmakse, kuid seda koormatist ei nimetata ametlikult maksuks.

Siililegi selge, et kui töötaja saab hüve, mis kuulub eelkirjeldatud viisil maksustamisele, siis tööandja arvab vastavad maksud tööjõu hinna hulka, st palk on vastavalt väiksem. Kas avalikus sektoris toimib sama põhimõte? Kahtlen selles sügavalt.

Mitmes Euroopa riigis on mitterahalised soodustused (nagu ametiauto) maksustatud, kuid vastavat maksu peab maksma soodustuse saaja - eraisik.

Niisugune süsteem tagab avaliku sektori tasustamise süsteemi läbipaistvuse ning võrdse kohtlemise printsiibi eri sektorites.

Eestis on praegu nii, et avalikus sektoris tehakse tihti olulisi soodustusi (ma ei pea siin silmas lihtsaid töötegijaid), mille eest maksu maksab soodustuse tegija ning seda maksu ei arvata tööjõu hinna sisse.

Kui maksu peaks maksma soodustuse saaja, siis mõnel juhul palgast ei jätkuks, et maksta ära maksud soodustuste pealt.

See omakorda looks surve avaliku sektori palkade kasvuks. Vähemalt saaks selgemaks, kui kallis on meie avalik sektor. Umbisikulise erisoodustusmaksu kahjuks on veel mitmeid argumente:

Erisoodustuse hinnalt makstav sotsiaalmaks on isikustamata samas kui palgalt makstav sotsiaalmaks on isikustatud. Ainult isikustatud sotsiaalmaksust sõltub haigusraha suurus ajutise töövõimetuse korral, sõltub tulevase pensioni suurus (II samba puhul ka veel riigi poolt täiendavalt lisatav 4% jne).

Erisoodustuse tulumaks on maks soodustuse tegijale, seega ei ole kasutatav eluasemelaenu intresside, koolituskulude jms maksusoodustuse tarbeks

Võimaldab manipulatsioone näiteks alimentide suuruse määratlemisel. Tööandjaga kokkuleppel on võimalik saavutada olukord, et töötaja poolt sildiga ?erisoodustus? saadavad hüved ületavad sildiga ?palk? saadavate hüvede summa.

See võimaldab maksta alimente ainult lahtrisse ?töötasu? kuuluvate hüvede pealt Kui erisoodustusmaks oleks isikustatud, siis selle tõstmine tähendaks ka valitsejate endi isikliku maksukoormuse tõusu, umbisikulise erisoodustusmaksu puhul tähendab maksutõus koormisi ainult valitsetavatele ning ei puuduta valitsejaid.

Erisoodustusmaksude umbisikulisuse kasuks räägib üks argument: lihtsam administreerimine võrreldes isikustatud maksuga.

Oleks kohane, kui valitsejad põhjendaksid erisoodustusmaksu ümber tekkinud kära taustaks, kas selle maksu administreerimise lihtsus kaalub endiselt üles umbisikulisuse negatiivsed küljed?

Või tuleks siiski põhimõtted ümber vaadata ning hakata soodustusi maksustama palga komponentidega analoogiliselt?