Võluv Tallinna raekoda

Vana Tooma ja Christian Panicke lood on ehk kõige tuntumad. Aga ka raekoja siseruumid jutustavad meile vanadest aegadest, kus tegelasteks on Aristoteles, Tristan ja Isolde, Simson ja Delila, Saalomon ja Seeba kuninganna, Salome ning Pilaatus.

Raekoda pole alati selline välja näinud, nagu pole siin ka alati tegeletud linna valitsemise ja kohtupidamisega. Väljaku ääres asuvat hoonet mainiti esimest korda 1322. aastal, kui teda nimetati consistorium'iks. 1364. aastal nimetatakse teda teatrum'iks ja 1372 rathus'iks. Sellest ajast peale asus hoones magistraat ehk linnavalitsus, mis oli keskaegne linna omavalitsus- ja kohtuorgan. 1402-1404 toimus hoones põhjalik ümberehitus kiviraiduri Ghercke juhtimisel. Piltlikult öeldes ehitati uus raekoda vana raekoja peale, mis tähendas seda, et hoone muutus kahekorruseliseks ning sai üldjoontes tänini säilinud ruumijaotuse ning sise- ja välisilme.

Raekoda on trapetsilähedase põhiplaaniga. Keldri peal esimesel korrusel on veinikelder ja kaubasaal (praegu garderoob). Peakorrusel on kodanikesaal, raesaal, kämmerei (arvepidamise tuba) ja köök. Põhifassaadi läbib peaaegu esimese korruse kõrgune kaaristu.

15. sajandi keskpaigani oli Tallinna rael kaks koosseisu. Tallinnas oli neli bürgermeistrit ehk linnapead ja 24 raehärrat ehk linnavalitsuse liiget. Pooled neist valitsesid ning teine pool puhkas ja ajas äriasju, sest linna valitsemine oli tollal auamet, mille eest palka ei makstud. Magistraadi liikmed olid enamasti pärit kaupmeeste hulgast ja see komplekteeris ennast ise. Hinnangud keskaegsele linnavalitsemisele on olnud erinevad. Seda on nimetatud nii demokraatia hälliks kui ka oligarhiliseks süsteemiks. Üldiselt Tallinnas suuremaid linnaelanike ja rae konflikte ei esinenud ning lugu ei jõudnud kunagi magistraadi kukutamiseni.

Kohtupidamises toetus raad Lübecki õigusele. Lisaks anti välja mitmesuguseid määrusi linnaelu reguleerimiseks. Need puudutasid heakorda, riietust, turupidamist ja linna kaitset. Üks tuntumaid Tallinna bürgermeistreid oli 15. sajandil elanud Cost von Borstal, kes oli kaupmees ja Suurgildi liige ning kelle hõimlaste hulgas olid ka Turu toomhärra, Stockholmi ja Turu bürgermeistrid. Tema laevad vedasid soola, kalevit, meejooki, mett ja kala, aga ka veini, humalaid ja herneid. Cost von Borstal oli ka suur protsessija, mida tõendab see, et üks pärandusega seotud kohtuasi jõudis isegi paavst Pius Teise ette, kes suunas juhtumi küll Saksa-Rooma keisrile Friedrich Kolmandale lahendamiseks.

1950. aastatel oli raekoja keldris väljapanek piinariistadest, pärast seda levis rahva seas arvamus, et ju toimusid siin keskajal suured piinamised. Tegelikult hoiti vange ikkagi raekoja taga asuvas raevanglas. Ehkki neid vahel raekojas üle kuulati, piinamisi raekoja keldris läbi ei viidud. No kuidas sa pead rae istungeid, kui keegi all karjub ja kisendab valust ning sul on vaja keskenduda, otsustamaks kodanike elu- ja surmaküsimusi!

Keskaegseid karistusi oli mitmesuguseid. Osa pahategijaid pandi raekojaplatsil asuvasse kaaki ehk häbiposti (kaelaraua ning käte ja jalgade sidumisrõngastega), aga mõnikord tuli ette võtta ka teekond linna lähedale, kus kõige suuremad kurjategijad võllas üles poodi. Surmanuhtlust rakendati näiteks 1535. aastal Riisipere mõisahärra Johann von Üxkülli suhtes, kes oli tapnud ühe oma ärapõgenenud talupoja, ehkki vahepeal oli mees linnakodanikuks saanud. 1695. aastal hukati vaimulik Elias Christian Panicke, kes oli kõrbenud munaroa pärast inimese tapnud. Aumehena andis ta ennast üles ja palus end mõõgaga hukata. Tema hukkamiskohta tähistab L-tähe kujutis Raeapteegi lähedal.

Raekoja direktor Elviira Liiver Holmström on öelnud, et raekoda on itaaliapärane palazzo. Teise korruse kodanikesaal on huvitava valguslahendusega. Kõrge akenderida loob helge meeleolu. Kahelöövilises kodanikesaalis on kaks saledat piilarit, mis on kaunistatud punase, rohelise, kollase ja sinise kalasabamustriga. Neid piilarist väljakasvavaid võlve on võrreldud ka kahe avaneva liiliaga.

Kodanikesaali akendest avaneb imeilus vaade raekojaplatsile. Seal võis keskajal näha rändnäitlejaid, muusikuid, veiderdajaid, rüütliturniire. Võimalik, et siin vaadati ka Russowi kroonikast tuntud lugusid, kuidas üks itaalia köietantsija Oleviste kiriku tornist alla kõndis või kuidas turuplatsil roosidega ehitud kuuske põletati.

Ka jõulurahu kuulutab linnapea kuninganna sõnadega siin välja. Kodanikesaalis on toimunud toredaid vaatemänge, näiteks 1529. aastal kandsid Tallinna kooliõpilased seal ette vanarooma autori Terentiuse "Androslanna".

Kodanikesaalist idas asub raesaal, kus on uhked lühtrid ja kaunid maalid. Ruumis domineerib baroklik punane värv. Tammepuust pinkide otstel on reljeefid, mis räägivad meile Simsoni võitlusest lõviga, rüütel Tristani armastusest kuninganna Isolde vastu ning Aristotelesest ja Phyllisest - lugu, kuidas Aleksander Suurde armunud orjatar sundis õpetlast Aristotelest kavalusega oma õigust tunnistama.

Ruumi kaunistavad 17. sajandil Johann Akeni loodud kaheksa kohtuteemalist lünetimaali: "Saalomoni kohtus", "Kristus Pilaatuse ees", "Seeba kuninganna Saalomoni ees", "Kristus teenarirahaga", "Herodia Ristija Johannese peaga", "Simson ja Deliila", "Susanna kohtu ees" ning "Kristus ja abielurikkuja naine". Pilte seletavad alamsaksakeelsed moraliseerivad tekstid. Maalidel on tuntavad Rembrandti ja Rubensi mõjud.

Raekojas on käinud palju külalisi. Kuulsamad nendest on Indira Gandhi, Mihhail Gorbatšov, Carl XVI Gustav, Margarethe II, prints Charles, Li Peng, Romano Prodi ja Elizabeth II. Samuti on tuntud Liivimaa ordumeistri Hermann von Brüggenei 1536. aasta vastuvõtt Tallinna raekojas 700 külalisele. Raesaalis istusid ordumeister, bürgermeistrid ja raehärrad, kodanikesaalis gildivennad ja teised vähem tähtsad külalised. Pidusöögiks võeti nuumhärja-, oina-, hirve-, jänese- ja kanaliha, kooke, Inglise juustu, pirne, pekki, mett, safranit, rosinaid, riisi, sibulaid, pipart, metsamarju ja Rooma köömneid ning joogiks tarvitati mandlite ja rosinatega veini.

Kesk- ja uusajal tõmmati raekoja torni kellatila nöörist igal täistunnil vastavalt tundide arvule, aga 20. sajandist juhib kellatila lööke elektroonilise süsteemi abil raekoja esifassaadil asuv kell.

Raekoja torni kõrgus kaaristu allosast torni tippu on 64 meetrit. Raekoja direktor Elviira Liiver Holmström on öelnud, et raekoja torn paistab idamaiselt minaretlik. 1530. aastast on Tallinna raekoja torni tipus Vana Toomas - kübaraga mehike, kelle käes on mõõk ja lipp. 1944. aasta märtsipommitamisel kukkus torn platsile, aga õnneks mitte majale, Vana Toomas leiti hiljem üles. Sõjajärgsel ajal oli korra plaanis raekoja tippu panna viisnurk või sirp ja vasar, aga õnneks suutsid Tallinna Linnamuuseumi töötajad selle plaani läbi kukutada. 1952. aastal taastati põlenud tornikiiver ning üles seati Vana Tooma koopia.

Üks versioon, miks kaabuga meest Vanaks Toomaks kutsutakse, on selline: kord kevadel oli Rannavärava mäel papagoinuku laskmine ambudest ning juhtus, et üks Tooma-nimeline väike poiss lasi isetehtud ammuga papagoi alla. Suured isandad olid pahased, aga bürgermeister mõistis, et tegemist on tubli poisiga - talle anti linna poolt raha õpingute jätkamiseks. Poisist sai Tallinna kaitseväe ülem ning ta võitles vapralt Liivi sõjas venelaste vastu. Tasuks truuduse ja usinuse eest seati tema metallkuju hiljem raekoja torni tippu.

Usutakse, et niikaua kuni Vana Toomas vahti peab, ei saa Tallinnale midagi halba juhtuda. Eriti kaitsvat ta armunud inimesi.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg