Funktsionalismi Lõuna-Eestis: Suure Munamäe vaatetorn

Eesti ja kogu Baltimaade kõrgeim mägi, segametsaga kaetud Suur Munamägi (mille kõrgus on 318 meetrit, jalamilt 62 m) asub Haanja kõrgustiku keskosas. Esimese, triangulatsioonitorni ehitas mäele 1816. aastal tuntud astronoom ja geodeet Friedrich Georg Wilhelm Struwe (1793-1864) Liivimaa mõõdistamiseks. 1870. aastal püstitas 8 meetri kõrguse vaatetorni Haanja mõisa kõrtsmik Tuul, järgmised - 12meetrise 1890. aastal ja 1925. aastal 17meetrise - puidust vaatetornid aga kohalik rahvas. Metsa kasvades hakkasid puuladvad vaadet varjama ning Võru maalivalitsus otsustas puittorni asemele kivist torni ehitada.

Arhitektuuriloolase Mart Kalmu hinnangul tuli uusehitise rajamine päevakorda ka seoses siseturismi arenguga. Võrumaa on ju läbi aegade olnud üks klassiekskursioonide meelispaiku. "Pätsi-aegses natsionalistlikus õhkkonnas vajati omi vaatamisväärsusi, mis ei seostuks võõrvallutusega nagu lossivaremed jms. Ent vaba aja arhitektuuris oli funktsionalism jätkuvalt soositud," kommenteerib ta.

1939. aastal valminud 25,7 meetri kõrguse silmapaistva funktsionalistliku raudbetoon-tellishoone projekteeris Artur Jürvetson (1908-1976).

Sellest Suure Munamäe vaatetornist ongi saanud mitte ainult Võrumaa, vaid kogu Eesti üks populaarsemaid reisisihte. Tulevane arhitekt Toomas Rein ronis esmakordselt selle ehituskunstiteose vaateplatvormile 1954. aastal.

Oma järgmisel külastusel 1966. aasta lõpus pidi ta läbi paksu lume mäkke sumpama ja nagu selgus, olid avatud platvormilt sissetuisanud lume alla mattunud trepidki. "Kui viimaks üles jõudsin, sain tasuks imeilusa vaate," meenutab Rein, kes käis ette valmistamas ehitise rekonstrueerimist aastail 1967-1971. Mõnekümne aastaga oli mets kasvanud ja torn vajas kõrgendamist.

Toomas Reinu kavandi kohaselt müüriti kinni torni rõdu kumer osa ning täideti tühjad aknaavad akendega. Tornile ehitati peale ka uus akendega vaatekorrus ning tõsteti lahtist vaaterõdu. Seetõttu sai torni ülemise vaaterõdu põranda kõrguseks 29,1 meetrit.

Suure Munamäe vaatetorni kõrgendamist peetakse Eesti neofunktsionalismi alguseks. "Katsusin seda tööd teha siidkinnastes ja jätkasin objekti ehituskunstilisi printsiipe, mille tulemusena vaatetorn muutus ehk esialgsest isegi sihvakamaks," arutleb arhitekt.

On paradoksaalne, et Toomas Reinul, kes on pidanud nägema ühe oma õnnestunuma projekti, kolhoosi keskusehoone hävingut Tsoorus, on tulnud teha Suure Munamäe vaatetorni rekonstruktsiooniprojektile uus rekonstruktsiooniprojekt, mille lahendused on nüüd ka kõik ellu viidud.

Uue kavandi kohaselt sai ehitis 2005. aastaks tänapäeva nõuetele vastava kohviku, sanitaarsõlmed, ventilatsiooni ja tuletõrjesignalisatsiooni. Vaatetorni tagaküljele integreeris arhitekt klaasist ja terasest liftišahti, kus liigub 12kohaline klaasitud välisseintega liftikabiin. "See on liftile ainumõeldav asukoht, mis ei kahjusta hoone välisilmet. Liikuvast klaasitud kabiinist meeleoluka kuppelmaastiku nautimine pakub fantastilise elamuse," kommenteerib Rein.

Teine suur "lisand" sel objektil on väike kohvik, mis on projekteeritud maapealsele korrusele, et luua külastajatele vahetu side loodusega. Ka kohviku on arhitekt kavandanud sellisena, et see ei rikuks vaatetorni arhitektuurset ülesehitust. Selleks "liitis" ta torni külge kivist külgehitusega täpselt võrdse klaasmahu, mis muudab senise ebasümmeetrilise plaanilahenduse sümmeetriliseks. Siiski jääb tänu klaasi läbipaistvusele domineerima senine kivimaht.

Vaatetornialust küngast on suurendatud, kohvikuesist terrassi saab kasutada ka kontserdipaigana. Asetades trepile pingid, muutub see justkui teatrisaaliks. Kogu ümbrus on heakorrastatud, maanteelt mäkke suunduv jalgtee on valgustatud. Talvel on torn külastajaile avatud vaid nädalalõppudel, suvel iga päev. Ülevalt avanevad Lõuna-Eesti looduspildid pakuvad kordumatuid värve ja valgusemängu iga ilmaga.

Fotod: Meeli Küttim ja Eesti Arhitektuurimuuseum

Autor: Tiina Kolk