Majanduskasvu hind - läbipõlemine

Küsimustele vastab Tallinna Tehnikaülikooli psühholoogiaprofessor Mare Teichmann.

Üha rohkem kasutatakse mõistet "läbipõlemine" ning Mart Jürisoo ütleb oma raamatu "Burnout" sissejuhatuses, et Eestis on läbipõlemise epideemia. Kas olete selle väitega nõus?

100% olen asjaga nõus. Läbipõlemine on üks tööstressi vorm ja läbipõlemine on Ida-Euroopas ehk postkommunistlikes riikides märksa kõrgemal tasemel kui vanades kapitalistlikes riikides. Seda lihtsal põhjusel, et meil on olnud palju rohkem muutusi. Muudame oma väärtusi, töökultuuri ja palju muudki. Muutustega kohanemine nõuab aga meil märksa rohkem energiat ja ilmselt tekitab see märksa rohkem stressi.

Kas oleme jõudnud mingisugusesse punkti, kust edasi läheb paremaks või läheb veel hullemaks?

Arvan, et läheb isegi hullemaks, sest Euroopa Komisjoni uuringu andmetel kasvasid kulutused tööstressile kuue aastaga kaks korda. Igal pool karjuvad meedikud appi, et depressiooni, neuroose ning toimetulematust on hästi palju. Soomlased nimetavad seda tööalaseks uppumiseks.

Mille poolest erineb läbipõlemine stressist, tööstressist, depressioonist?

Depressioon on diagnoos, meditsiiniline sündroom, mida diagnoosib psühhiaater. Tööstress on seisund, mida haiguseks nimetada ei saa. Läbipõlemine on sündroom. Hollandis peetakse seda kutsehaiguseks, Eestis ja mujal ELi riikides mitte.

Läbipõlemisest räägitakse viimasel ajal palju. Kas seda esinebki rohkem või on inimesed teadlikumad, millega tegemist?

Ei oska vastata. Selle kohta saaks vastata, kui meil oleks mingi konkreetne läbipõlemist puudutav uuring. Viis aastat tagasi tehti kaks tööstressi uuringut. Saar & Polli uuringu põhjal kurtis 87% tööealisest elanikkonnast stressi üle. Teine, sotsministeeriumi uuring sai näitajaks 38%. Nii peaks see näitaja meil 100% ja 1% vahel olema.

Mis elukutse esindajad on läbipõlemise riskigrupid?

Elukutsed, milles puututakse kokku klientidega - õpetajad, arstid, ametnikud ja teised. Nemad on eesliinil.

Kui palju juhid Teie hinnangul sellest nähtusest aru saavad?

Saavad küll. See aeg on läbi, kus juht teatas, et laseb need alluvad lahti, kel silm ei sära. Tõenäoliselt on nad üsna nõutud ega oska midagi ette võtta.

Kuidas läbipõlemine avaldub, millised on peamised tundemärgid?

Neid on palju. Unehäired on esimene häirekell, et asjad on pahasti. Siis näiteks esineb teenindavatel inimestel seda, et teenindatavat poolt hakatakse alavääristama, mitte sallima, lausa vihkama - ametnikule tundub, et maksumaksja on puhta turakas, sest ei oska formulare täita jne. Siis, mida olen ka Eestis palju täheldanud, et läbipõlenud inimene kipub põgenema, ta tahab olla üksi ning kipub majakavahiks. Hästi paljud müügimehed räägivad, et jätavad kõik sinnapaika ja lahkuvad üksikule saarele.

Päris palju minnakse Eestist ära ka…

Just, minnakse peitu. Haiglaslikum vorm sellest on see, et inimene hakkas endale ette kujutama, et ta saaks laua alla minna, et keegi temani ei ulatuks, ei küsiks jne. See on ka ilmselt üks põhjus, miks läbipõlemist üha rohkem esinema hakkab - inimesed on 24 tundi ööpäevas kättesaadavad, töö tuleb interneti abiga koju kaasa, piirid töö- ja isikliku elu vahel hakkavad hägustuma või kaduma.

Tänapäeva läbipõlemist ja tööstressi iseloomustab ka see, et läbipõlemist hakkavad soodustama tavalised tööstressorid - töötajalt nõutakse pidevat valmisolekut muutusteks ja uuteks väljakutseteks, silm peab väljakutsete ees kogu aeg särama, alati peab uueks valmis olema, täiendama end pidevalt, et kompetentne olla ning konkurentsis püsida.

Teiselt poolt vaadates, kuna tööjõuturul napib töökäsi, on töötingimused ju pigem töövõtjat soosivad - palgad kasvavad kiiresti, ettevõtted peavad üha enam oluliseks pehmeid väärtuseid jne. Näen siin vastuolu.

Ongi vastuolu, aga praegune tööjõuturu olukord tekitab stressi juhtidel ja personalijuhtidel, kes peavad selliste tingimustega hakkama saama.

Läbipõlemist puudutavat uuringut tehtud küll ei ole, aga ilmselt näete kliendina siiski toimuvat. Kui palju teile kliendina läbipõlemist Eestis silma hakkab?

Vahel on päris naljakas, kui lähed mõnda poodi ja müüja räägib näiteks telefoniga. Tal ei ole ühtegi klienti peale sinu ja siis ta teeb niisuguse näo, et sa jubedalt segad teda, sest tulid kliendina, aga äkki sa ei ostagi midagi ning tema peab asjatult oma kõne katkestama. Selline tõrjuv suhtumine kliendi suhtes on üsna sage nähtus. Ma siinkohal ei mõtlegi, et klienditeenindaja peaks 24 tundi naeratama, seda oleks palju nõutud, aga läbipõlemata müüja on rõõmus, et klient tuli, sest äkki saab talle midagi müüa. On ju tore, et teine tuli ise, vabatahtlikult kohale.

Või siis teine näide ühest väikesest toidupoest, kuhu tuli müüjaks tööle noor mees, kes ümises lauluviisi, naeris, aitas vanuritel leiba-saia kotti ning saatis neid peaaegu ukseni. Oli aktiivne, lõbus ja rõõmus. Umbes 4-5 kuud läks aega, esimeste tunnusteni. Kõigepealt kadus ära naer ning lõpuks oli tal üsna ükskõik, kas see vanur saab seal hakkama või mitte.

Kas võib nii väita, et läbi põlevad ainult nõrgad?

Ei. Professor Mart Jürisoo ütleb, et läbipõlemine on palk pühendumise eest. Seega põlevad läbi need, kes oma tööle pühenduvad ja seda hästi teha tahavad. Need, kes suhtuvad ükskõikselt, on võib-olla vähem vastuvõtlikud.

Mida saab tööandja teha töötajate hoidmiseks?

Esiteks muidugi endale teadvustada, et läbipõlemine on kallis ja vähendab igal juhul alluvate produktiivsust ning efektiivsust. Kalliks teeb läbipõlemise pikk taastumisaeg, et inimene taas töövõimeline oleks. Rootslastel on näiteks läbipõlemise ja depressiooni töövõimetuslehed 90 päeva ja enam.

Teine, mida teha saab, on luua tingimused. Näiteks Jaapanis on suurtes kaubamajades nn kliendipeksutoad, kus teenindaja saab klienditopisele välja öelda, mida temast arvab. See aitab pingeid ja viha, mida ikka päeva jooksul võib tekkida, maandada. Ruume, kus töötaja saab vajadusel üksi ja eemal olla, on võimalik samuti luua.