Forbes: NATO võib Balti riigid päästa

Vladimir Putin pidi tegutsema enne Ukraina presidendivalimisi selle aasta 25. mail, vastasel juhul oleksid tema jutustused Ukrainat juhtivatest neonatsidest ja marurahvuslastest justkui õhku haihtunud, kirjutas Forbes. Isegi Putini geeniustest jutuketrajad poleks suutnud maalida ühe opositsiooniliidri Vitali Klitško juhitud parteisse UDAR kuuluvast president Petro Poroshenkost pilti kui metsistunud ekstremistst. Sama kehtib parempoolsete kandidaatide kohta. See aga ei tähenda, et nad poleks püüdnud seda teha.

Putini Ukraina-vastane propaganda baseerub väljamõeldud juttudel neonatsistlikust, juudi-vihkajatest marurahvuslikust valitsusest. Kui Putin ootaks valimiste lõpuni, oleks tema kampaania suunatud hoopiski tema venemeelse Kagu-Ukraina vastu ja ta kaotaks Lääne-Ukrainas oma usaldust. Seda ka nende vasakpoolsete seas, keda on läänes umbes neljandik rahvusest ja kes muidu on propaganda suhtes vastuvõtlikud.

Nagu oligi oodata, alustas Putin täna (kolumn ilmus eile - toim) rünnakut Ida-Ukraina ja osa Moldova vastu. Venemaa rünnaku esimene varjatud samm on muuta ebastabiilseks idapiiri lähedal asuvad võtmelinnad. Propagandamasin töötab täiel aurul: juba praegu liiguvad Luganskis, Donetskis ja Harkivis ringi Vene eriteenistuse juhitud jõugud, kes nõuavad referendumit Venemaaga liitumiseks. Väikseks erinevuseks on Donetski meeleavaldajad, kes nõuavad oma vabariiki. Tänavatele on toodud vanamemmed, kes anuvad kaamera ees, et ainus, mida nad tahavad, on olla oma õdede-vendadega rahus Venemaal. Nad on küll siirad, kuid nad teenindavad tagaplaanil ringi luusivate hüpiknuku-meistrite hüvesid.

Venemaa majanduse destabiliseerumise programm algas nädalaid või isegi kuid tagasi. Lõpetati lepingud Donetski ja Harkivi ettevõtega ja meeleheitlikud töötajad on ilma sissetulekuta. Vene propaganda annab neile märku, et ootab neid avasüli, kui nad peaksid tahtma Venemaaga liituda.

Putini destabiliseerumise kampaania võtab täideminemiseks umbes nädala aega. Varjatud etapp kulmineerub meeleavaldajate surmaga, väidetavalt Ukraina turvajõudude käe läbi, kuid tegelikult Vene snaiperite poolt. Vene televisioonis näidatakse haavatuid tsiviilelanikke. Ümber piiratud "kohalik" hakkab anuma, et Putin päästaks nad Ukraina ekstremistide käest.

Putinil juba on oma takkakiitvas parlamendis volitus saata Vene sõjavägi Ida-Ukrainasse. Piirile kogunenud Vene üksused jõuavad sihtpunktidesse mõne tunniga. Seda praktiseeriti juba Krimmis. Putin, mängides tõelist inimõiguslast, väidab, et tal pole muud valikut kui päästa Ukraina. Keegi peab ju taastama korra enne, kui asi täiesti käest läheb.

Kampaania teises, varjamatus etapis, marsivad piirile kogunenud Vene üksused appi oma ohustatud vendadele. Neid ootavad lavastatud rõõmuhõisked ja lehvivad Vene lipud. Vene valvsa pilgu all korraldatakse samasugune referendum nagu Krimmis.

Välisvaatlejad kas saadetakse välja või jälgivad Vene jõud neid väga hoolikalt. Ida-Ukraina regioonide uutel marionettidest liidritel on au istuda Putini enda kõrval Kremlis, kui kirjutatakse alla anneksioonile. Putin võib kohale tuua isegi häbistatud Janukovitši kui "Ukraina seadusliku presidendi". 25. maiks võib Ukrainal olla kaks presidenti.

Ukraina ja Lääs seisavad paari nädala pärast silmitsi olukorraga, mille lahendus on juba ette ära määratud. Selleks ajaks on Läänel liiga hilja teha midagi muud kui heietada jutte sanktsioonidest ja hoiatada edaspidise Venemaa isoleerimisega. Ukraina üleminekuvalitsus peab jätkama presidendivalimistega annekteeritud idaregioonideta.

Putin teab, et omandamine on 99 protsenti seaduse järgi, ta on saavutanud osa oma unistusest. Ta on taastanud endise Nõukogude Liidu metallurgiatööstuse südame õiguspärase kuuluvuse. Nüüd on käes Valgevene, Moldova, Gruusia, Armeenia ja isegi Kasahstani kord.

Lääs ei pruugi aru saada, mis toimub. Tulihingelised pooldajad jätkavad väitmist, et Putin tahtis ainult Krimmi ja miks ta ei võiks seda siis saadagi.

Putin pooldajad väidavad, et meeleavaldused on spontaansed ja et Kremlil ei ole nendega mingit pistmist. Lisaks on nad tänulikud Putini relvastatud sekkumise eest, sest arvavad, et lõpuks ometi on keegi Ukraina katastroofist päästnud.

Kiiev mõistab kõike vägagi hästi. Tegutsev peaminister on andnud Ukraina elanikele teada, et nad on vastamisi oma eluaja suurima kriisiga. Peaminister on neid hoiatanud, et "Venemaa püüab Ukraina omariiklust hävitada, see on kindlaks määratud Vene Föderatsiooni kirjutatud stsenaariumis, mille järgi on eesmärgiks jagada ja hävitada Ukraina ja muuta osa riigist Venemaale alluvaks orjaterritooriumiks".

Šaakalite rünnaku all olijatel on parem mõista, mis nendega juhtub. Kasahstan juba liigutab põliselanikke Põhja-Kasahstani, et vähendada seal venelaste osakaalu. Ebatõenäolised liitlased – Ukraina, Valgevene, Moldova ja Kasahstan – on alustanud konsultatsioone. Nad teavad, et šaakalid on liikvel.

Kui Euroopa ja USA tõesti mõistavad, mida Putin on planeerinud, kas nad jätkavad sisukast ennetustööst hoidumist?

Lääs otsustas, et Krimmi hõivamine ei oma elulist tähtsust. Poole Ukraina annekteerimine on aga teine lugu. Kas selline oht paneb Euroopa ja USA tegutsema?

Euroopa ja Lääs on silmitsi kahe nägemusega maailmast.

Ühe nägemuse järgi jääb Venemaale – nagu Obama väitis – piirkondlik võim. Koos oma tuumaarsenali ja energiatootmisega jääb Venemaa USA geopoliitiliseks vaenlaseks number üks.

Teiseks võib Putinil õnnestuda Kagu-Ukraina ülevõtmine, jättes endast maha surmavalt haavatud Lääne-Ukraina. Balti riigid võivad pääseda tänu NATO-le. Kuid teised endised Nõukogude Liidu vabariigid jõuavad arusaamisele, et nad sõltuvad Putini armust. Nad kas annekteeritakse, näiteks Moldova, Valgevene, Gruusia ja võib-olla ka Kasahstan, või siis saavad neist Venemaa vasallriigid. Sellega tekib olukord, kus Putin kontrollib energiatootmist mitte ainult Venemaal, vaid ka Kesk-Aasias, mis annab Venemaale veelgi ohtlikumad relvad kätte.

Selle vältimiseks tuleb viivitamatult läbi viia NATO ühisõppused nii Ukrainas kui ka Balti riikides. Ida- ja Lõuna-Ukraina tuleb üle ujutada rahvusvaheliste vaatlejatega, kes jälgiksid demonstratsioone, kodanikuõiguste rikkumisi ning presidendikampaaniat.

USA peab viivitamatult astuma jõulisi samme, mis päriselt töötavad. Samuti tuleb Euroopal ja USA-l kiiresti laiendada sanktsioone Putini lähikondlaste ja Putini enda vastu.

Euroopa ja USA peavad andma Ukrainale majandusabi suurusjärgus 40 miljardit dollarit ning kiirendama Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga.

Suurendada tuleb abi ja toetust Gruusiale, Moldovale ja Valgevenele.

Ja mis kõige tähtsam, tuleb mõista, et Putin tõlgendab igasuguseid vastutulekuid kui nõrkust ja tegutsemist kui tugevust. Kenasti käitumisega ei jõua Putini juures kaugele.

Kui Lääs ei võta õppust, oleme mängu kaotanud.

Autor: Eliisa Matsalu, Kristi Malmberg