Restoranitest: Õige asi õiges kohas

Ühte ja sama retsepti järgides on võimalik kokku keerata roog, mis jääb kurku kinni, aga ka valmis nikerdada vägagi maitsev tulemus. Al Bastione kuulub õnnestumiste hulka. Kuigi komponendid pole uudsed, on need kokku pandud sobivas vahekorras ja oskuslikult. Olgugi, et tulemus pole just lausa hõrgutav, siis mõnusa maitsega igal juhul.

Ülalpool vanalinna keskmistTuristid satuvad Al Bastionesse nagunii – meie UNESCO pärandi hulka arvatud vanalinnaga tutvudes läheb kõht ju iga natukese aja tagant tühjaks ja jalga on ka vaja puhata. Aga Al Bastionesse võiks asja olla ka linnakodanikul, sest nii teenindus kui ka toit on tublisti üle vanalinna keskmise. 

Kuna saal on suur ja vaheseinu pole, siis väga intiimseid jutuajamisi ei tasuks sinna planeerida. Mina sain näiteks tunni-pooleteise jooksul osa kaks lauda eemal istuva kahe noore turundustöötaja innukast (ja muidugi valjuhäälsest) pitsade marketingiplaani koostamisest. Pitsad polnud sealjuures mitte Al Bastione omad, aga koha olid nad küll pitsalembese valinud.

Just pitsad tunduvad olevat restorani trumbiks, neid on oma kolmkümmend nimetust, kõik olulisemad alates Margheritast kuni Calzoneni. Kiviahi, elav tuli, külastaja silme all – seda nagunii. Muu menüü jaguneb enam-vähem kaheks. Pool on Itaalia laiatarbekaup ehk menukid, mida pakub iga itaaliahõnguline koht-kohake, teine pool aga Põhja-Itaalia köögist pärinevad road, mis siinmail suhteliselt tundmatud ja seetõttu ka nõudlikumale sööjale huvi pakkuvad.

Eelroogade valikus on muidugi carpaccio, melanzane ja vitello tonnato, aga on ka burrata ja ahjus küpsetatud väikesed kammkarbid. Viimased, muide, erakordselt maitsvad, nagu isiklikult veendusin.

Eesti moodi Itaalia

Pearoogade valikut täiendab grill. Grillroogadest proovisin ära veise sisefilee vardad, mis olid küll mahlakad ja maitsvad, kuid mitte eriti grillilikud – puudu jäi grilli lisaväärtusest ehk suitsumekist ja krõbedusest. Liha juurde kuulus kaks kastet, üks neist tomatine külmkaste, teine soe rohelise pipra kaste, ja suur-suur kausitäis kartuleid. Itaalia liha Eesti moodi, võiks olla selle roa alapealkiri, et julgustada neid, kes liha ilma kartulita üldse ette ei kujuta.

Ka dessertide puhul valitseb menukite ja harulduste vahel tasakaal. Tiramisu on muidugi olemas, samuti brüleekreem ja soe šokolaadi­kook (need on ju igal pool, köögist ja kohast sõltumata), aga on veel ka pistaatsiapähklitega semi­freddo ja Amaretto kook. Viimasega tegin lähemalt tutvust ja kuigi olin pärast lopsakat eel- ja pearooga otsustanud sellest ära süüa vaid natuke, ei suutnud ma otsusest kinni pidada, selleks maitses tarretis-kook liiga hästi.

Vanalinnas, turistilõksude piirkonnas on ka hea teenindus omaette väärtus. Ainult algus läks konarlikult – laua otsimisega pidin iseseisvalt hakkama saama, kuid pärast sujus kõik kenasti, südamlikult ja soojalt.