Kas kuld on väärt oma kaalu?

Kümnend tagasi, mil Alan Greenspan oli USA Föderaalreservi esimees, tunti teda kui mitmetähenduslike ja keeruliste kõnede pidajat. Nendest kõnedest oli raske aru saada ka ekspertidel. Enam see ei tundu nii olevat. Mul tekkis hiljuti võimalus 88-aastast Greenspani Välisuhete Nõukogus intervjueerida.

Selgub, et Greenspan räägib nüüd juba väga selgelt ning tema hiljutised väljaütlemised ringlevad siiamaani blogides ning arvamuslugudes. Intervjuust jäi eriti kõlama, et Greenspan kahtleb, kas Lääne keskpankade poolt tehtud rahapoliitika katsetused on ikka majanduskasvule kaasa aidanud. Samuti kardab ta, et eksperimendid on olnud nii hullumeelsed, et nendest väljumine turgudel kaost tekitamata on äärmiselt raske, nii USA-s kui ka mujal maailmas. Tõepoolest, Greenspan on tuleviku pärast isegi nii mures, et talle sümpatiseerivad ka kulda kokku ostvad investorid (ja keskpangad).

„Miks on keskpangad paigutanud oma raha varasse, millel ei ole tootlust ja millel on näiteks ladustamis- ja kindlustuskulud ning muu säärane? Miks nad peaksid seda tegema?“ küsis Greenspan retooriliselt – enne oma selgituse välja pakkumist. „Kuld on raha. Kõiki tõendeid arvesse võttes on kuld esmane raha. Ükski pabervaluuta, seal hulgas dollar, ei ole sellega võrdne.“

Mitmeid standardeid silmas pidades on need väljaütlemised pehmelt öeldes märkimisväärsed. Greenspan oli nooruses kulla poolt lummatud. Olles aga suure osa oma karjäärist Föderaalreservi esimees, oli tema ametikohustus fiat- ehk pabervaluutade (keskpanga lubadustega tagatud valuuta) väärtuse kaitsmine. Seega on imekspandav, kui mitte loomuvastane, et Greenspani arvates on kuld rahana mõistlik valik, rääkimata selle tunnustamisest hea investeeringuna.

Pole seega üllatav, et Greenspani kommentaarid on tekitanud mõnedes tema endistes ja praegustes kolleegides pahameelt. Üks kolleegidest mainis, et Greenspan finantskriisi ajal eriti ei hiilanud.

„Kui sa oleksid Greenspani nõuandeid kuulda võtnud, oleksid sa sel aastal raha kaotanud,“ ütles hapult üks teine kolleeg ning märkis, et kulla hinna trend ei viita mitte mingit moodi usalduse murenemisele fiatvaluutade vastu (kulla hind on sel aastal langenud).

Kuigi Greenspani kommentaarid võivad teisi pankureid grimasse tegema panna, oleks neid kommentaare rumal ignoreerida. Tema vaade rahapoliitikale ning kullale iseloomustab tavalise investori sentimenti päris täpselt. Isegi paremini, kui ükski ametlik avaldus, mis on tulnud keskpankade juhtidelt.

Vaadake näiteks Šveitsi. 30. novembril toimub Šveitsis rahvahääletus, kus otsustatakse, kas riigi keskpank peaks oma kullavarud koju tagasi tooma ning neid tunduvalt suurendama. Viimaste küsitluste järgi toetab ideed peaaegu pool elanikkonnas, mis tähendab, et idee võib isegi läbi minna.

Samal ajal on USA-s tugevdanud oma võimu vabariiklaste partei, kes võitis selleaastased vahevalimised. See on esile toonud ka vabariiklaste ühe juhtfiguuri Rand Pauli, kes on selgeks teinud, et toetab kulla laialdasemat kasutamist. Kulda investeerijate kogukond on õigusega sumisema hakanud.

Aga miks? Seda seletab majanduse olukord. Nagu Greenspan ise märkis, on ulatuslikud rahapoliitika eksperimendid tekitanud mure, et tulevikus võib majandust tabada tugev inflatsioon (mis tõstaks jällegi kulla väärtust). Poliika on samuti tähtis: USA parempoolsed ei usalda valitsust ning tahavad bürokraatia kontrolli valuuta üle kaotada.

On ka kolmas, veidi peenem psühholoogiline teema. Enamus inimesi ei tea, mida keskpangad triljonitesse ulatuvate eksperimentide käigus päriselt teevad. Nad ei saa aru, kuidas raha põhjatus küberruumis üldse toimib. Kulla ilu on aga see, et ta tundub reaalne, selge ja piiratud. Samuti tundub kuld ajatu, mis loob talle püsiva sisemise väärtuse.

Muidugi, see pilt on iroonilisel kombel samuti illusioon. Kullaga ei saa midagi praktilist teha. Selle väärtus – nii nagu ka pabervaluuta puhul – sõltub eelkõige sotsiaalsetest tavadest. Kultuur, nagu Greenspan märkis, on aga väga võimas asi – eriti maailma rahanduses, mis suundub päev-päevalt järjest enam õhkõrna kübermaailma.