Restoranitest: Itaalia temperament kuurortlinnas Haapsalus

Perenaine andis nõu, et kui me kuhugi mujale ei saa, siis tulgu poole tunni pärast tagasi, ehk selleks ajaks vabaneb midagi. Tegime peatänavale ringi peale, söögikohti Haapsalus jätkub, aga inimesi talvisel ajal mitte – mõni koht oli päris tühi, mõnes kolm-neli külastajat. Mis neid Kärmesse Küülikusse tõmbab?

Kui seda perenaiselt-peremehelt küsisin, arvasid nad, et küllap on see soojus, talveõhtud ju külmad. Küülikus on tõesti soe, sisse astudes satubki kõigepealt küdeva pitsaahju ahju ette. Aga soojus ei tule mitte ainult ahjust. Kärme Küülik on puhtakujuline Itaalia söögikoht ja seda mitte ainult menüü poolest.

Kõigepealt pererahvas, eestlastest keskealine abielupaar oma ebaeestiliku külalislahkusega. Lisaks on ka veinivalik Itaalia poole kaldu, muu hulgas hakkavad veinikaardilt silma Franciacorta vahuvein, mida pakutakse ka klaasikaupa, ja Primitivo di Manduria dessertvein. Veini valades rääkis peremees selle päritolust ja piirkonnast. Viis isegi tagatuppa kaardi juurde, et näidata, kus see täpselt tehtud on.

Haapsalu Küülik on lähedalt suguluses nimekaimuga, kes mõni aeg tagasi Tallinnas Harju tänaval pesitses. Toidud-joogid olid juba ka Tallinnas väga mõnusad, aga väikses Haapsalus tundub Küülik ennast kodusemalt tundvat kui pealinnas.

Kõigepealt saime lauale korvi juba Tallinna-Küülikust tuttavate õhukeste Itaalia-stiilis leibadega. Need olid soojad, ürdised, parajalt õlised ja väga maitsvad. Kärme Küüliku klassikute menüüst valitud eelroog vasika-carpaccio vääris oma positsiooni: õhukeste lihaviiludega polnud muud tehtud, kui täiendatud trühvliõli, balsamico ja juustulaastudega, tulemus oli suurepärane.

Pearoogadeks valisime kaks haruldust: grillitud küüliku ja grillitud angerja. Küüliku grillimine on omaette julgustükk, lahja liha kipub kuivaks jääma, aga see küülik Küülikule häbi ei teinud, lihaga oli ümber käidud väga oskuslikult. Miks aga angerjas restoranide laudadel nii harv külaline on, sellest ei saa ma aru – meremadu sobib grillimiseks väga hästi. Küülik ja angerja loputasime ehtitaalialikult alla veiniga: veinikaardil leidus küllaldaselt ka klaasikaupa pakutavaid veine, mida nende juurde sobitada.

Naaberlaudadel imetlesin lopsakaid pitsasid ja calzone'sid ning kahetsesin, et carpaccio ja angerja kõrvale enam parmesaniga üleküpsetatud rohekarbid ei mahtunud. Magus mahtus aga küll, besee-mascarpone-laimi jäätisekoogist jätkus kahele. Tiramisu, see pea kohustuslik Itaalia maius oli otsas, eks populaarsus toob kaasa omad hädad.

Olen korra pärast üht Prantsusmaa külarestorani õhtusööki muutnud reisiplaane ja jäänud sinnasamasse võõrastemajja ka ööbima – ainult selle pärast, et saaks veel korra selle koha toitu nautida. Kellel Kärmes Küülikus sama soov peaks tulema, saab sedasama teha: ka Küülik pakub öömaja.