Riigikogu kantselei nõuab Maruste pärast vabandamist

Äripäev leidis, et vabandamiseks ja kustutamiseks pole põhjust. Leht kirjutas 14. jaanuaril artiklis "Marustel suu suitseb", et rahvusarhiiv lükkas tagasi Rait Maruste väited, et arhiiv hindas riigikogu komisjonide töö helisalvestised ebavajalikuks ega taha neid säilitada. Rahvusarhiiv teatas, et keegi ei ole nende käest riigikogu komisjonide helisalvestiste kohta arvamust küsinud ja nad on valmis neid säilitama.

„Riigikogu kantseleile teadaolevalt ei ole rahvusarhiiv kunagi midagi sarnast väitnud,“ seisab riigikogu kantselei direktori Maria Alajõe allkirja kandvas kirjas. Alajõele jääb arusaamatuks, kust pärineb Äripäeva informatsioon. „Nagu ütles riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees, riigikogu kantselei on pöördunud arvamuse saamiseks rahvusarhiivi töötajate poole. Mitmel korral on rahvusarhiivi esindajad väljendanud meile arvamust, et korrastamata kujul ei ole rahvusarhiiv valmis salvestisi edasiseks säilitamiseks vastu võtma,“ kirjutas Alajõe.

Mis juhtus?

„Me küsisime spetsiaalselt, mida arvab sellest korrastamata massiivist riigiarhiiv. Riigiarhiivi inimesed vastasid, et neid see korrastamata mass ei huvita,“ ütles möödunud teisipäeval riigikogus Rait Maruste.

Päev hiljem avaldas rahvusarhiiv teate, et arhiiv pole salvestisi hinnanud, sest neilt pole vastavat hinnangut küsitud. „Rahvusarhiiv on hinnanud riigikogu töö käigus tekkivate dokumentide väärtust 26. juuni 2014 hindamisotsusega nr 47, seejuures andnud riigikogu komisjonide koosolekute protokollidele koos lisadega arhiiviväärtuse. Komisjonide koosolekute helisalvestisi riigikogu dokumentide loetelu seni ei ole sisaldanud. Seetõttu pole rahvusarhiiv salvestisi ka hinnanud – ei arhiiviväärtuslikuks ega arhiiviväärtusetuks,“ selgitas arhiiv oma teates.

„Rahvusarhiiv rõhutab siinkohal, et parlamendi komisjonide koosolekute helisalvestiste säilitamine on arhiivis võimalik ja arvestades avalikkuse suurt huvi – ilmselt ka mõistlik. Seega on rahvusarhiiv valmis omistama helisalvestistele arhiiviväärtust ja neid riigikogult üle võtma.“

Kantselei selgitus

Riigikogu kantselei tõi kirjas välja Rait Maruste samal 13.01.2015 toimunud riigikogu istungil hilisemalt öeldu. Nimelt küsis Paul-Eerik Rummo, missugused olid riigiarhiivi argumendid selles suhtes, et nad ei ole huvitatud nende materjalide arhivaalidena käsitlemisest ja enda hoolde võtmisest.

„Ma väga täpselt ei oska teile vastata, sest mina isiklikult selle kohtumise juures ei olnud, olid riigikogu kantselei ametnikud ja meie töögrupi liikmed, kes kohtusid ja esitasid küsimusi vastavalt meie palvele. Nagu ma mõistsin, on riigiarhiivil omad reeglid selleks või põhimõtted, mida nad peavad dokumentideks ja säilitamisväärtusega materjaliks. Nad leidsid, et see korrastamata massiiv salvestisi ei ole see asi, mis oleks dokumendi tähenduses või dokumendiks arhiiviseaduse tähenduses. See oli põhjus, miks nad seda vastu ei võtnud,“ vastas Maruste.

Järgneval päeval ehk 14.01.2015 avaldas rahvsuarhiiv teate, et ei ole saanud ülesandeks hinnata riigikogu komisjonide koosolekute helisalvestisi ning seetõttu pole rahvusarhiiv salvestisi ka hinnanud – ei arhiiviväärtuslikuks ega arhiiviväärtusetuks. „Rahvusarhiiv rõhutab siinkohal, et parlamendi komisjonide koosolekute helisalvestiste säilitamine on arhiivis võimalik ja arvestades avalikkuse suurt huvi – ilmselt ka mõistlik. Seega on rahvusarhiiv valmis omistama helisalvestistele arhiiviväärtust ja neid riigikogult üle võtma.“

Riigikogu kantselei teatas aga 16.01.2015 saadetud kirjas, et rahvusarhiivi töötajad ei ole üheski oma kirjas, teates ega sõnavõtus öelnud, et nad oleksid valmis riigikogu kantselei käest salvestised tänasel kujul vastu võtma või neid hindama asuma. „Samuti tuleb juhtida tähelepanu P. Pirsko 14. jaanuari 2015 kirjas põhiseaduskomisjoni esimehele öeldud sõnadele „Arvestades praeguseks ilmnenud avalikkuse huvi … “ ehk rahvusarhiiv on nüüd arvamusel, et uute asjaolude ilmnedes annavad nad riigikogu kantseleile eelnimetatud soovituse,“ kirjutas Alajõe.

Kantselei selgitas, et peab salvestisi abimaterjalideks riigikogu tööks vajalike avalikkusele kättesaadavate dokumentide (eelnõu, seletuskiri, muudatusettepanekute loetelu ja protokoll) ettevalmistamisel. Sellepärast ei ole salvestisi kunagi arhiveerimise eesmärgil süstematiseeritud, korrastatud ega dokumentide loetellu hõlmatud ning nende loomist ei reguleeri ükski õigusakt.