1. Ettevõtte alustamine on liiga lihtne.
Eestis on lihtne ettevõtet asutada kohe, kui idee tuleb. Mõnes teises riigis, kus see nii lihtne ei ole, pusitakse oma idee kallal tükk aega ja kui selgub, et see nii hea ei ole, siis ettevõtet ei tehta. Eestis, kus protsess on lihtne, võib selle avastuseni jõuda alles siis, kui ettevõttega on juba alustatud.
2. Ei osata ettevõtte kasvu juhtida.
Eestlastel napib kogemusi ettevõtte kasvu juhtimisel. Seda tuleb küsitlustest erineva nurga alt välja, kui inimesed vastavad, miks on ettevõtte tegevus pooleli jäetud. Kui sul on kaks-kolm töötajat, siis on veel kõik okei, aga ühel hetkel, kui pead hakkama tegelema enam kui kümnega, siis paljud kurdavad, et jäävad sellega hätta.
3. Raske jõuda sihtgrupini.
Eriti keeruline on alustada tootepõhiste ettevõtetega. Need on tootmispõhistest sellevõrra keerulisemad ja riskantsemad, et tuleb ise välja mõelda, kellel võiks toodet vaja minna ja turud üles otsida. Siiani on majandustõus toiminud väga palju just allhanke toel - me teeme seda, mida keegi on juba välja mõelnud ja täidame kindlalt ettedefineeritud tellimust.
4. Napib kapitali kasvuni kannatamiseks.
Tootepõhiste ettevõtetega on ettemääratuse puudumise pärast raskem kui allhanke puhul. Nii võtab ettevõtte elujõuliseks kujunemine rohkem aega kui tootmispõhisel ettevõttel. Kui Eesti elanike üldisele rikkusele mõelda - statistiliselt iga elaniku kohta 1000 eurot säästusid -, siis tihtilugu on see stardirada, mida nad endale lubada saavad, ettevõtte jaoks liiga lühike. Neil ei ole kapitali, et arenguprotsessi üle elada.