Mälestus Tallinna lõhnast

Jüri Puhk elab Helsingi südalinnas avaras väärika mööbli ja merevaatega korteris. Tema aknast paistavad üle jäise lahe aeglaselt Tallinna poole kulgevad suured laevad. Seltsiks on Jürile kuninganna Elizabethi lemmikkoer, kaheaastane korgi Dora, kes pärast mõneminutist nihelemist pikaks ajaks kõrva tagant sügamise saatel Jüri süles rahulikult uinub. Abiks käib neil majapidajanna. Ka samas majas elav tütar Maret astub tihti läbi.

Saksa möldrikoolis ja Ameerikas õppinud Jüri on paras polüglott: ajakirjanikega suhtleb ta ladusas eesti keeles, Dorat kantseldab soome keeles, majapidajannat juhendab vabalt inglise keeles ning laual on pooleli saksakeelne raamat. Passi järgi on ta nii Soome kui ka Eesti kodanik ja Jüri ütleb, et tunneb end Soomes veedetud aastakümnetest hoolimata siiski eestlasena, sest mälestused lapsepõlvest on nii tugevad.

Talvel ta Eestis eriti ei käi, sest talle ei meeldi suured laevad. Aastavahetuse eel olid Eestis Jüri onu Evald Puhki tütre Karin Ermi matused, kuid Jüri oli haige ega saanud minna. Suvel, mil sõidavad kiired tiiburid, käib ta aga küll, enamasti üksi.

„Mul on Eestis ju sugulased, peamiselt käin neil Pärnus külas. Talvel helistame rohkem,“ ütleb ta muretult. Suvel käib Jüri tihti oma maakodus, mis asub Helsingist 160 kilomeetri kaugusel Turu lähistel. Seal kasvatab pensionil mölder muu seas tatart ja kinoad. Seda rohkem eksperimendi korras, et vaadata, kas tuleb välja. Tuli küll. Aga Soome kliimas kasvanud kinoa kest on nii kõva, et seda ei saanud õieti koorida.

 Sõjaeelse möldri äri laienes jõudsalt

Viieaastane Jüri kolis koos ema ja isaga lõplikult Soome 1935. aastal, sest hea ärivaistuga isa Eduard Puhk tajus juba toona, et konkurents Soome jahuturul pole nii suur kui Eestis, seega tasus laieneda üle lahe.

„Ta oli kaunis tugev mõtleja. Vendi oli ju viis, meil oli seda jõudu, et võiks ka mujal proovida. Kui veski Helsingisse ehitati, toodi siia masinad peamiselt Eestist. Veskitööstus oli tol ajal hoopis teistsugune, kogu transport toimus puutorudes. Igas veskis oli oma puusepp,“ jutustab Jüri heldinult.

Ka Eduardi teiste vendade pered olid 1939. aasta suvel Soomes, kus veetsid mitu kuud.

„Minu isa hoiatas neid küll, et ärge minge tagasi, jääge siia. Aga nad läksid ja sõda tuligi kõigepealt hoopis meile siia, mitte Eestisse. Vene lennukid pommitasid tänu Eestisse rajatud baasidele talvesõja ajal Soomet. Puhki pojad mõtlesid siis, et Eestis on neil ju parem. Siis ei osanud keegi mõelda, mida lähitulevik toob,“ meenutab ta.

Loksa idüll ja Tallinna lõhn

Kuigi Jüri on 80 aastat Soomes elanud, mäletab ta ilusaid ja valusaid hetki oma varajasest noorusest Eestis kristallselgelt.

„Lapsepõlves veetsime kõik suved vanaema juures Loksal. Igal aastal ootasin kooli lõppemist, et sinna sõita. Küll oli mõnus lennata Tallinnasse lennukiga, mis maandus vette. Pärast Soome talvesõda 1940. aastal läksime suvel jälle vanaema juurde. Mul oli seal väga lähedane sõber Fred, kes elab nüüd Tartus, aga käib mul siin mitu korda aastas külas. See suve algus oli nii kurb. Me olime jõudnud olla Loksal vaid paar nädalat, siis tuli isa Soomest kohale ja teatas, et me peame nüüd kiiresti tagasi koju sõitma. Minu jaoks oli aga sõit Loksale igal suvel nagu sõit koju. Samal suvel okupeeriti Eesti," meenutab ta.

"Esimest korda pärast seda tulin ma Tallinnasse alles 1970. aastatel, sain selleks Helsingist viisa. Ma mäletan seda laevasõitu nii hästi, inimene on ikka nagu hunt: Tallinnasse jõudes tuli mulle esimesena vastu see nii tuttav Tallinnale omane lõhn. Seesama bensiin ja needsamad seebid, mille lõhna ma polnud tundnud 30 aastat,“ jutustab Jüri.

Nii 40 kui 70 aasta taguseid sündmusi kui ka emotsioone mäletab ta kirkalt ja jutustab neist elavalt, sest on neid endaga kogu elu hoolega kaasas kandnud. Nüüd toovad need Jürile vaid naeratuse näole. Ta on saanud pool sajandit hiljem veenduda, et ei Tallinn ega Loksa polegi tegelikult maamunalt pühitud.

Nõukogude Liidu tulles ei osanud Jüri sõnul keegi mõelda, et Eesti võiks kunagi üldse vabaks saada. Sellepärast ei mõelnudki ka tema vanemad, et nad võiks üldse kunagi koju naasta. Puhkid harjusid Soomes ära. Jüri isa Eduard suri seal juba 1943. aastal, edasi jäid nad emaga kahekesi.

Isa jutustuste ajal oma perest, äridest ja Eestist oli Jüri veel liiga väike, et selle kõige tähendust mõista. Nende perekonna tähtsuse Eesti ühiskonnas ja ajaloos andis talle edasi ema, kes hoidis pojas eestimeelsust ja värskena tema eesti keelt.

Aastakümned Soomes on mõjutanud viimast minimaalselt. Jüri on olnud Helsingis alati Tuglase seltsi aktiivne liige ja ürituste külastaja. Varem käis seal ju üksvahe Jaan Kross esinemas – kuidas saaks sinna minemata jätta, ütleb ta iseenesestmõistetavalt köögilaua taga lusikaga avokaadot täites.

Lastele jäi eesti keel õpetamata

Jüri sõnul oli see igati loogiline, et ta õppis möldriks ja võttis ainsa järeltulijana perekonna firma üle.

„Oleks mul olnud mõni vend või õde, siis oleksin võib-olla kaalunud ka midagi muud, aga ma tundsin vastutust ja tahtsin, et see veski elaks edasi. Minu ametisse asumise ajal oli toonase nimega Helsingin Mylly ja Kauppa samuti Soomes suuruselt neljandal kohal, aga tol ajal oli veskeid palju rohkem. Mul on hea meel, et tehas on säilinud iseseisvana ja perekonna sees, see nõuab omajagu oskamist,“ lausub ta rahulolevalt.

Kui Eesti sai vabaks, sai Jürist tihe Eestis käija. Siin olid tal sõbrad, sugulased, tuttavad kohad ja lõhnad. Kogu tema enda pere ja töö olid aga olnud juba 55 aastat Soomes.

„Ma hakkasin kohe tihedasti Tallinnas käima, sõit vana väikese laevaga tundus uskumatult mugav. Oma lastele ma eesti keelt õpetanud ei olnud, see oli muidugi puudus. Aga abikaasa oli soomlanna, mul ei tekkinud sellist initsiatiivi nendega eesti keeles rääkida. Tegelikult oleks see ju muidugi vahva olnud,“ tõdeb Jüri tagantjärele.

90ndad: Eesti ärimees tõmbas Puhkid lohku

1990ndatel, kui Tallinna vahet hakkasid käima Jüri ning ka tema onutütar oma lastega Rootsist, pidid nemadki saama osa erastamisest, sest kõik Puhkide firmad, tehased ja isiklik vara jäid ju ülepeakaela nõukogude võimu meelevalda.

„Meile ei tagastatud vara, mis oli aktsiaseltsi Puhk ja Pojad nimel, tagastati ainult see, mis oli meie isiklikel nimedel. Jagasime seda natukest Voldemar Puhki tütre, Rootsis aadlisuguvõsasse abiellunud Aare-Ruth Mörneriga. Ta lahkus juba seitsme aasta eest, aga tema lapsed käivad nüüd vahel Eestis, kuid mitte nii palju kui mina,“ räägib Jüri.

Puhkid lõid oma Eestisse jäänud vara haldamiseks kinnisvarafirma, millele palkasid kohaliku juhi, kes lasi firma pankrotti ning mängis maha selle natukese, tagatiseks pandud Puhkide isiklikel nimedel olnud kinnisvara.

„See juhataja oli kogu aeg suurtes võlgades, ta võttis sellest firmast omavoliliselt laenu, ostis omale selle eest isiklikku kinnisvara. Ta lootis, et hinnad tõusevad kogu aeg, ta saab kinnisvara kallimalt maha müüa ja maksab võla tagasi. Hinnad hoopis langesid ja ta läks pankrotti ning lasi ka meie kinnisvarafirma pankrotti. Oleksime pidanud olema paremad inimesetundjad. Need kohtuotsused tema suhtes pole siiamaani jõustunud,“ meenutab Jüri.

Üksikud allesjäänud hooned, näiteks maja Haapsalu promenaadi ääres, on Puhkide sugulased Eestis ka üürile andnud. Jüri onu Aleksander Puhki ja tema pere kunagine elupaik, valitsuse residentsiks kavandatud Oru tänava villa on pärast korduvaid mahamüümisi Tiit Vähile kolm miljonit krooni tulu toonud tehinguga maamunalt kadunud, sest viimane omanik otsustas selle lihtsalt lammutada.

Hoolimata vara jagamise farsist, mis oli üle pika aja nende esimene kokkupuude vana kodumaaga, ei pea Puhkid perefirma pankrotistanud suli või noore Eesti Vabariigi peale vimma. Jüril on Eestiga väga isiklik, kaugele lapsepõlve ulatuv side, milles raha jääb tagaplaanile. Noored aga ajavad juba ainult Soome asja. 

Kiire ja armutu lõppmäng Puhki poegadele

Puhki pojad olid enne Kirovisse küüditamist oma parimates aastates ärimehed, kõik väga erineva iseloomuga, kuid lühikese elueaga.

Jaak Puhki pojad koos peredega küüditati 1941. aastal. Joakim ja Evald lasti maha 1942. aastal Kirovi vanglas, Aleksander suri 1941. aastal samuti vanglas ning Voldemar juba 1937. aastal tuberkuloosi. Pääses vaid Eduard, kes oli 1934. aastast Soomes, kuid suri seal samuti juba 1943. aastal. Õde Marie pääses 1941. aastal koos lastega Saksamaale, kust rändas hiljem Rootsi. Marie suri Rootsis juba 1952. aastal, kuid Aleksandri lapsed pääsesid Siberist tagasi alles 1968. Nende järeltulijad aga rändasid järgmisel kümnendil jällegi edasi Ameerikasse.

Joakim (1888-1942) vanima pojana oleks pidanud olema perekonna võtmepärija, ta oli õppinud Riia kaubanduskoolis ja istunud vanglas juba Eestis, kuna oli 1905. aasta revolutsiooni ajal aktiivne sotsialist. Ta valmistas pomme ning toimetas Riiast Tartusse relvi ja keelatud kirjandust, aitas vangidel põgeneda. Tema kohta ütles Tuglas „nagu pomm mitme süütenööriga“. Isa teadmata pidas ta tema korteris revolutsionääride koosolekuid. Hiljem juhtis kaubamaja J. Puhk ja Pojad, oli mitmes riigis aukonsul ning senimaani ainus eestlasest Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige.

Eduard (1890-1943) oli Peterburi tehnikumi lõpetanud insener, kes läks 1934. aastal Soome perekonna ärisid laiendama. Ta kohtus 1943. aastal Rootsis Nõukogude Liidu suursaadikuga, üritas oma vendi diplomaatiliste sidemete abil päästa, ilmselt teadmata, et vennad on juba maha lastud. Ta ise suri paar kuud pärast seda kohtumist. Soomes loodud Helsingin Mylly jäi ootama, et 13aastane Jüri saaks suureks ja võtaks juhtimise üle.

Voldemar (1891-1937) oli Tartu ülikooli lõpetanud edukas jurist, 1920. aastal ostis ta Berliinis maja, kuhu asus Eesti saatkond. Voldemar oli Eesti peakonsul, kuid maja kuulus isiklikult talle, sest Eesti riigil polnud selleks raha. Hiljem töötas ka Jaapani aukonsulina ning Ilmarise direktorina. Ravis pikalt Šveitsi sanatooriumis tuberkuloosi. 

Aleksander (1893-1941) juhtis firmat Revalish, mis vahendas USA sõjaväe varustust ja toidukraami, vabariigi algusaegadel töötas Eesti kaubandusatašeena Londonis ja hiljem ka Mehhiko aukonsulina. Tema elas koos perega palju tüli tekitanud Oru tänava villas, mis 1990ndatel lammutati.

Evald (1897-1942) töötas nii firmas J. Puhk ja Pojad kui Ilmarise tehases.