Võlgades ehitusärimees: süüdi on ka riik

Järgneb Artur Fjodorovi vastulause Äripäeva tänasele loole.

Ma ei ole nõus sellega, et ebaõnnestunud ehitusprojektide puhul lasub kogu süü ainult ja üksnes peatöövõtjal. Juba aastaid on kõik suuremad ehitusettevõtted juhtinud tähelepanu sellele, et probleemi algallikas on riigi ehituspoliitika. Riik tahab vaid ühte asja: odavat maja – edukaks osutub vaid madalaim hind. Kvaliteedi, ökonoomsuse, keskkonnasõbralikkuse jne eest lisapunkte ei saa. Loomulikult saan ma aru tellija huvist näidata süüdlasena üksnes peatöövõtjat.

Sellisesse suhtumisse on probleem juba sisse kodeeritud. Juba talupoja tarkusest pärineb ütlus, et kui soovid osta odavat ja head asja, siis pead ostma kaks korda – esimest korda odava, teist korda hea asja. Mitte kuskil ja mitte kunagi ei tähenda odav hind head kvaliteeti, ei arvuti, ei riiete, ei auto ega ka maja puhul. Loomulikult ei ole ehitus siin mingiks erandiks.

Tellija hankedokumendid on puudulikud, projektid on tihti vigased, mahutabelid eksitavad. Tellija on enda jaoks riskid maandanud. Kuigi pakkuja peab lähtuma hankedokumentidest – muuhulgas mahutabelist – on hankedokumentidest tihti klausel, et mahutabel ei pruugi olla õige, teha tuleb pakutud hinna eest ka mahtu ületavad tööd; tellija ei vastuta projekti õigsuse eest; pakkujale antakse hankemenetluses ebareaalselt lühike aeg analüüsida põhjalikult kogu mahukat projektdokumentatsiooni ja kinnitada, et projekt vastab nõuetele – selline töö ja kontroll ei ole puhtfüüsiliselt võimalik, teiseks ei ole igalt ehitajalt ekspertiisi tegija kompetentsi eeldada isegi mõistlik jne. Näiteid on lõputult ja paraku on need väga levinud.

Tellijat huvitab üksnes ja ainult odav ehitis ning tugeva konkurentsi tingimustes peab pakkuja leidma odava alltöövõtjad. Ka siin on odaval hinnal oma põhjus – ilmselgelt ei saa olla turu parima tegijaga. Nii valibki peatöövõtja odava hinnaga pakkujate hulgast alltöövõtjad endale koostööpartneriteks ning kogu edulootus põhineb sellel, et alltöövõtja saaks oma kohutustega hakkama. Sealjuures oleme meie vähemalt omalt poolt alati alltöövõtjatele igakülgset abi osutanud – nõustades, materjale hankides jne. Mõistame väga hästi, kui ebaõnnestub alltöövõtja, ebaõnnestume ka meie.

Kahjuks vahepeal risk realiseerub, alltöövõtja ebaõnnestub. Lehes sõna võtnud Impernova on siin ilmekas näide. Tegemist on lepingut rikkunud alltöövõtjaga, kellel oli väga oluline roll peatöövõtulepingu täitmisel ning kes ebaõnnestus. Impernova ise teab seda. Samuti seda, et tema poolt lehes avaldatu ei vasta tõele.

Me loodame endiselt oma tegevuses professionaalsetele alltöövõtjatele. Kui peatöövõtt õnnestub, läheb ka alltöövõtjatel hästi. Kui peatöövõtt ebaõnnestub, ei lähe mitte kui kellelgi hästi. Üksnes pangad jäävad suuremas osas mõlemal juhul puutumata. Selles mõttes on isegi kummaline praegune alltöövõtjate poolt lehes algatatud laimukampaania. Mõned isikud teevad kõik mis võimalik, et meil ei oleks raha neile maksmiseks. Kummaline arusaam.

Saneerimisest veel nii palju, et varasemalt on olnud piisavalt näiteid ehitusettevõtete edukatest saneerimistest, näiteks Eston Ehitus ja Eviko. Nii et ka saneerimise puhul ei oleks mitte kui midagi tavatut.

Vastuseks Kreedixile

Kahjuks on alltöövõtjate laimukampaaniaga liitunud ka Kreedix. Sealjuures ei pane Kreedix isegi paljuks ajalehes valeandmeid avaldada.

Kreedix on sisuliselt inkassofirma, kes tegeleb massmenetlusega. Ostetakse kokku nõudeid, pannakse summadele juurde õhust võetud 10-30% ning siis pommitatakse selliste sisutühjade nõuetega. Oleme omalt poolt Kreedixile alati vastanud, teatanud, et ühe või teise töövõtjaga on probleemid lepingu täitmisega seoses, palunud neil täpsustada. Sellistele selgituse taotlustele Kreedix reeglina ei vasta. See käib neil üle jõu. Massmenetlus põhineb suure hulga kirjade saatmisel, lootuses et mõni rumal ei tunne nõude vastu huvi ja maksab selle ära. Kreedixi huvi ei ole tutvuda nõude sisuga, sellepärast ei ole nad võimelised ka päringutele vastuseks selgitusi andma või asja sisust kaasa rääkima. Selle asemel valivad nad laimamise tee.

Omalt poolt ei tee me muud, kui kasutame oma seaduslikke õiguseid ja palume nõudeid täpsustada. Aga siin jääbki Kreedix hätta. Ning seda ka juba varem. Kreedix viitab meievahelisele varasemale suhtlusele. On tähelepanuväärne, et ei varem ega ka praegu ei ole Kreedix kunagi vastanud sisulistele küsimustele, kohtu poole ei ole nad pöördunud. Kreedix on otsustanud, et tema oma nõuete menetlustes seaduslikke viise ei kasuta, vaid otsib muid survestamise abinõusid. Nagu näiteks praegune laimukampaania ja valeinformatsiooni levitamine ajalehes ja mujal.

Näiteks, hiljuti korraldas Kreedix ”seminari,” mis põhines sellel, et mind isiklikult sõimati, laimati, halvustati, inimestele avaldati minu isikuandmeid. Isikuandmete kaitse seaduse mõttes on see andmete töötlemine. Seadus näeb ette, et isikuandmete töötlemise korral tuleb andmesubjektile selle kohta infot anda. Pöördusin vastava palvega Kreedixi poole, kuid loomulikult jäi see kiri vastuseta, nagu nende puhul ikka. See on ilmekas näide Kreedixi töömeetoditest. Heita mulle ette venitamist ja seda, et ma ei maksa neile raha väljamõeldud nõuete eest, on ikka eriti näotu.

Kreedix on ilmekalt demonstreerinud oma töömeetodeid. Minule on need vastuvõetamatud. Leian, et õigusriigis ei tohiks sellel kohta olla. Minuga sarnasel arvamusel on veel pajud ettevõtjad. See on turuosa, mis jääb Kreedixil saavutamata. Kreedix on kõigest väljamõeldud võlanõuete vahendaja ja laimajate koostööpartner.