Vitsur tarbimisest: pruuniks teiseks juuniks!

Konjuktuuriinsituut märkis, et tarbijate kindlustunne on languses, perede inflatsiooniootused on kasvanud. Hinnates perede rahanduslikku olukorda märkis konjuktuuriinstituut, et 50% peredest väitis, et tulevad „ots-otsaga välja“, veidi säästa suudavad 44% ning ülejäänud osa elab miinuses ehk vaesuses.

Küsimustele vastab Heido Vitsur

Kas konjuktuuriinstituudi tarbija kindlustunde hinnang langeb kokku teie arvamusega?

Ma arvan küll jah. Viimase poole aasta jooksul või isegi pikema aja jooksul on majanduses üldiselt domineerinud negatiivsed uudised. Kas Euroopa osas või Eesti osas, Soome osas või Venemaa osas või Ericssoni osas. Kui sellele kõigele panna otsa praegune valitsuse maksude muutmise kava ning meedia ja ärisektorite reageeringud sellele, siis tarbijad tajuvadki, et midagi ei lähe just kõige paremini. Loodetakse ja oodatakse, et hakkab paremini minema.

Konjuktuuriinstituut tõi välja, et 50% peredest Eestis tuleb omadega ots-otsaga välja. Kas see number on teie jaoks loogiline?

Jah, on küll. Kui vaadata leibkondade uuringuid, siis selline protsent meil enamvähem väikeste kõikumistega on olnudki. Kuskil 20% elanikkonnast elab ju otseses vaesuses, nad ei suuda tarbida miinumimtasemel ja järgmisel kolmel klassil pole ka midagi kilgata. 50% inimestest elabki üsna viletsas olukorras.

Viimasel ajal on räägitud, et inimestel on palju säästusid ja säästud kasvavad – kellel need säästud siis on?

Säästavad need, kes on kolmes jõukamas detsiilis, eriti need, kes kuuluvad kõige jõukamasse detsiili(kihti). Nende hoiused kasvavad ja kasvavad jõudsalt. Enne kriisi oli meil hoiuste maht kuskil 3,6 miljardit eurot, siis nüüd on juba 5,5 mld eurot.

Pigem siis jõukamal elanikkonnal?

Jõukamal ikka jah. Kõige huvitavam on see, et just kindlustunde puudumist väljendav tähtajatu hoius on see, mis suureneb. Kui enne kriisi olid inimesed paigutanud oma raha kindlalt tähtajalisele hoiuseke või investeerinud ligi 60%, siis nüüd on tähtajalisel hoiusel 35% ja muu raha lihtsalt seisab jooksval arvel, tähtajatul hoiusel. Inimene hoiab raha ja ei tea, mida sellega teha.

Ning investeerida samuti ei juleta.

 Jah, ning osta ka väga ei taheta.

Veidi filosoofilisem küsimus, aga kui jõukamal otsal säästud suurenevad ja vasemal hakkama saamine halveneb, siis, kas need käärid ühiskonnas ei või mitte liiga suureks minna?

Ega ilmaasjata pole juba viimased 5-6 aastat maailma majandusfoorumil Davosis olnud üks põhilisemaid riske just sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine. See risk on kahtlemata olemas. Kuid, nagu ka juba Vilfredo Pareto enne I maailmasõda uuris ja jõudis järeldusele, et ebavõrdsus ei saa kasvada kunagi väga suureks, sest see viib alati välja revolutsioonini, mingi murranguni, kus ebavõrdsust juba vägivaldsel teel muudetakse.

Kui see kõik Eesti konteksti panna?

Kui vaadata OECD riike, siis Eesti kuulub praegu suurema ebavõrdusega riikide hulka. Ka Türgi ja Tsiili, kes kuuluvad OECD riikide hulka, on ühed suurima ebavõrdsusega riike. Ka Ühendsriikides on ebavõrdsus kasvanud suureks.

Eks Eestis tajuti siiani kiirenenud inimeste lahkumist, siit mindi ära paremat teenistust otsima. Nüüdseks ollakse juba ära mindud või on siin leitud midagi, kuid emigratsioon on veidi vähenenud.

Lähikuude jooksul ei muutu vast midagi, kuid, kui vaadata lähiaastat ja pikemat plaani, kavandatavate maksutõusude valguses Eestis, siis milliseid arenguid te tarbijate kindlustundele prognoosiksite?

Inimesi häirib valitsuse poliitika käekiri, see, kuidas asju tehti. Ma ei usu, et inimeste olukord nende maksumuudatuste tõttu nii palju halveneb, kuivõrd inimesed tunnetavad, et tehakse midagi, mis on mingil määral vastuoluline ja mis ei taga majanduskasvu kiirenemist. Kuivõrd see on valitsuse põhikava, siis inimesed tajuvad, et majanduskasvu kiirenemiseks valitsusel kava polegi. Pakutakse välja exceli tabeli tehteid, mite majandusarengu programmi, see häirib inimesi ja võtab kindlustunde ära ja foon on negatiivne.

Kuid, kuna lähikuudel elu halvemaks ei lähe, siis negatiivne foon suvel ununeb. Inimesed tahavad suvel teisel juunil pruuniks saada ja unustatakse muud asjad ära.

Kuid sügisel kõik jälle meenub ju!

Sügisel meenub jah. Kuid suvel hakatakse jäätist sööma ja tänaval õlut jooma ja olukord läheb paremaks. Kuid sügisel, kui olukord ei parane, siis negatiivne sentiment taastub jah.

Peredel on ka inflatsiooniootus õhus, mida teie hinnatõusu hirmust arvate?

Inflatsiooni pole hetkel kuskilt tulemas, palju see viin ja tubakas ikka teeb! Ja möödunud suvel oli kütus veel kallis näiteks, võrreldes tänavuse suvega. Kavandatavad kütuseaktsiisid ei käivitu ju ka kohe. Kõik aktsiisismuudatused on tulevikku suunatud, inimesed ei tunneta seda ja unustavad selleks ajaks asja juba ära.