Valesti valitud ehitusmaterjaliga maja kukub kokku

Euroopa tehniline hinnang (ETA) annab tagatise, et materjalid on läbinud põhjaliku vastavushindamise. Seega on ETA ehitusmaterjalide tootja võimalus tõsta oma konkurentsivõimet turul. Tellijal tuleks ehitajalt nõuda, et materjalidel oleks ETA. See annab kindluse, et kogu tootega kaasnev on läbi mõeldud, tehtud on vajalikud katsed ning tootmine on pideva kontrolli all.Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektori Enno Rebase sõnul annab ETA eeliseid nii tootjale, tellijale kui ka ehitajale. Kliendi jaoks tähendab ETA, et toode on kvaliteetne. Ta tõi näiteks OÜ Rake, kelle suutel fassaadipaneelidel soojustussüsteemina on ETA. Ettevõte on läbi katsetanud paneelide omadused ja teab täpselt kõike ka vuukide niiskus- ning soojustehnilisest toimivusest ja kõigist muudest omadustest. Seda tõendavad Soomes tehtud katsed ja välja antud sertifikaat.

Mõni teine ettevõte toodab Rebase sõnul sarnaseid paneele, mille omaduste kohta osatakse infot anda ainult sisetunde toel. “Ajapikku kaovad viimasena mainitud tootjad loodetavasti ajalukku. Esialgu aga jääb veel palju omaniku ehk tellija enda taha – ta kas tahab kvaliteetset toodet või mitte.”ETA abiks ka iseehitajale

SFS intec Oy ­Eesti Filiaali tehnilise müügi eest vastutav ­Enno Rahuoja hinnangul on ETAst kasu nii ehitusspetsialistile kui ka kodus oma eramaja kallal nokitsevale pereisale. “Kui nokitsed ise, siis ka vastutad ise. Kui katusematerjal näiteks lekkima hakkab, pole hiljem kedagi süüdistada. Kui majal on lisaks veel ka laen peal, tekivad lisakulutused,” märkis Rahuoja.

Kui kasutatud on ­õigeid materjale  ja töövõtteid ning kvalifitseeritud spetsialiste, saab kahju korral pöörduda kindlustusettevõttesse, mis kahju hüvitab. “Mida aeg edasi, seda enam on kindlustuseksperdid paberites kinni, seega tulevikus võib ette tulla stsenaariume, kus kõik mis vaja, ei saa vigade tõttu hüvitatud lubatud protsendi ulatuses,“ hoiatas ta.

Seega tuleks alati materjali kvaliteeti süveneda ja enamasti on vajalik info olemas iga tootja kodulehel. “Kui ettevõttel on ETA, on see ka kodulehelt leitav. ETA-dokumendi omanikel tuleb materjali tarnijale väljastada toimivusdeklaratsioon, kus vajalikud viited kirjeldatud ning märgistada tooted CE-märgisega.”

Kergem pääs välisturule

Rahuoja märkis, et ETA on ehitusmaterjalitootja ainus võimalus oma kaupa mujal maailmas turustada. Tema sõnul on ETA-regulatsiooni eesmärk võimaldada ekspordikasvu ja see on ju Eestile väga suur trump. “Kui  eksporditaval tootel on ETA-sertifikaat, on ta turustatav ehitusse kõigis ELi riikides ja seda täiesti probleemitult,” kinnitas Rahuoja.

Rahuoja ütles, ETA pole kindlasti midagi, mida saaks nimetada pelgalt Euroopa Liidu bürokraatiaks. “Tegemist on juba aastaid kehtivate arukate reeglitega – kõigile tootjatele oli juba aprillist 2011 teada, et need hakkavad alates juulist 2013 kehtima,” rääkis ­Rahuoja, kelle sõnul hakati ETAsid õigupoolest välja andma juba eelmisel sajandil. “Reeglitest teavitas Euroopa Liit juba esimeste liikmete liitumisest alates, mis oli tõtt-öelda juba eelmisel sajandil,” lausus Rahuoja. Esimesed ETAd väljastati tema sõnul aastal 1998.

Rahuoja sõnul ei ole ETA kasutamisel seni märkimisväärseid tõrkeid esinenud, kuid samas ei ole sertifikaatide kasutus ehitusturul korda majja löönud. “Sertifikaadid ja nõuded on olemas, ent need ei taga veel korda ning ehitusel kasutatakse ka kõikvõimalikku kontrollimata jama,” sõnas Rahuoja.

Teoreetiliselt peaks Eesti ehitusturul materjalide kasutust reguleerima Tehnilise Järelvalve Amet, kuid Rahuoja sõnul pole neil selleks vajalikke oskusi.

Rebane peab oluliseks, et Eestisse tekiks asutus, mis aitaks ETAsid koostada – TAB ehk Technical Assessment Body. See aitaks kursis olla Euroopa tehniliste saavutustega ehitustoodete vallas. “Tänu sellele saaksime ajapikku asjatundlikud ja heade tehniliste teadmistega inimesed, kes aitaksid lahendada ehitustoodete ümber tekkivaid probleeme. Teiseks oleks Eesti tootjatel võimalik selles keerulises valdkonnas eestikeelselt suhelda ja saada abi Euroopa turule pürgimisel. Näiteks puitmajade tootjatel on juba 10 aastat juhend, mille abil ETAsid koostada. Selline dokument võiks kõigile tootjatele olemas olla,” lausus ta.

Kuidas kvaliteet kindlustada?

ETA saamiseks läheb tootja tavaliselt asutusse, mis ­aitab ETAt koostada. Kui nõutav, tuleb toode seejärel sertifitseerida, tootja koostab toimivusdeklaratsiooni ning see­järel märgistatakse toode CE-märgisega. Kui sertifitseerimine pole vajalik, jääb see etapp vahele, kuid vajalikuks võib osutada näiteks katsetamine, arvutamine ja muu selline, selgitas Rebane.

Ta lisas, et tellija ja projekteerija võiks võimalusel nõuda ETA-kohaseid tooteid, nii kindlustataks põhjaliku vastavushindamise läbinud toodete kasutamine. Teatud puhkudel tuleb ETA ehk CE-märgistuse saamiseks tootjal peale ETA väljastamist tootmine sertifitseerida (FPC). “Tõsi, seda ei tarvitse alati teha – sertifitseerimis­vajadus oleneb sellest, millise tõendamissüsteemi järgi toimub konkreetse toote vastavushindamine,” märkis Rebane.

Rahuoja sõnul aetakse sageli segamini väljendid standard ja sertifikaat. “Kindlasti ei ole ETA sertifikaat, vaid eraldi dokument, mille koostamine ja sertifitseerimine on eraldi menetlused. ETA ei ole ka standard – ehkki sarnasusi on –, vaid eraldiseisev dokument,” täpsustas Rahuoja.

Peatööettevõtjatel on harjumus tellijat petta

Ehitusettevõtted koostasid lame­katuse ehituse standardi, milles lepiti kokku, et katusematerjalide kinnitid peavad olema ETA-kohased. “See tähendab, et kui lepitakse kokku lamekatuste ehitamise standardi kasutamine, saab kasutada üksnes Euroopa tehnilist hinnangut omavaid kinniteid,” rääkis ettevõtte SFS intec Oy Eesti Filiaali tehnilise müügi eest vastutav Enno Rahuoja.Harjumus tellijat petta

Rahuoja sõnul suudavad ehitusettevõtted neid nõudeid täita juba viimased viis aastat. “Küsimus on vaid selles, kas nad seda tahavad – tihti on peatööettevõtetel harjumus tellijat petta ning teha hinnakärpeid nii-öelda sama­väärsete toodetega, mis tegelikult seda pole, kuid võimaldavad paremat sissetulekut ehitajale ning tähendavad kliendile lühemat materjalide eluiga,” selgitas Rahuoja. “See omakorda tähendab jälle ja jälle renoveerimist ja seega uut sissetulekut,” lisas ta.

Rahuoja sõnul leidub taasiseseisvumise ajast näiteid, kus kortermajade lamekatust või fassaadi on tulnud juba paar-kolm korda renoveerida. “Põhjus on odavmaterjalide kasutamine, mis on muutnud ehitamise tulusaks ainult ehitajale. Hoone omanik seevastu peab taas kukrut kergitama ning lubatud 10–20 aastat kestva katuse asemel saab ta katuse, mis paremal juhul kestab 7–12 aastat.”

Katusetootjaile on ­Rahuoja hinnangul kasu ETA leppesse sissekirjutamisest suur. “Sellest sõltub katuse reaalne maksumus, eluiga ning ehitamise tava,” märkis ta. Rahuoja sõnul võib ETAt kasutavate ehitajate paigaldatud katuste puhul kindel olla, et tegu on Eesti standardi järgi ehitatud katusega, mis kestab projekteeritud eluea. Ta avaldas lootust, et ETA annab ka tellijale teadmise, mida ta hinna eest saab ning omaniku­järelevalve saab töid kontrollida.

“Vastasel korral on tegemist pettusega ning kui tellija on selle nõus kinni maksma, polegi ju midagi katki. Kui aga naaber räägib, kui odava katuse ta sai ning samas remondib seda iga paari aasta tagant, peaks pisut mõtlema.”Aastaid muretult katuse all

Rahuoja sõnul on ETAt omavad katused ilma sertifikaadita katustest ligi 25% kallimad, kuid hinnavahe tasub end siiski ära – olles kord paigaldanud sertifitseeritud katuse, ei pea majaomanik lähima 15–20 aasta jooksul katuse peale mõtlema, raha kulutamisest rääkimata.

Autor: Kairi Oja, kaasautor