Eesti edulugu käriseb

Möödunud aastal oli Eesti tõusnud Lausanne’i juhtimise arendamise instituudi koostatavas rahvusvahelist konkurentsivõimet mõõtvas edetabelis kuus kohta kõrgemale ning peaminister Taavi Rõivas avaldas eelmise valitsuse tehtud tööle tunnustust.  Ta märkis, et sellised tabelid näitavad, mis on hästi ja mis vajaks parandamist. Tänavuses edetabelis Eesti kukkus ja Leedu spurtis mööda. Viimastel kuudel on tulnud mitu teadet meie langusest edetabelites.

Ettevõtjatele teeb see muret ning mõne sõnul mõjutab valitsuse visiooni puudumine ka Eesti riigi arengut.

“Eestil on vaja suurt ja selget visiooni, kuhu püüelda. Ja see peab olema selline, mille teostamine otse või kaude paneb liikuma võimalikult suure osa ühiskonnast ja muutma kõigi eestlaste elu paremaks,” märkis Nordecon Eesti tegevjuht Jaano Vink. “Kahjuks pole ükski poliitiline jõud suutnud sõnastada suurt eesmärki ja samme selleni jõudmiseks,” lausus Vink ja lisas, et see, kes visiooni esimesena sõnastab, on ilmselt võitja mitmel järgneval valimisel.

Poliitikud ei oska raha jagada

Ettevõtja ja investori Raivo Heina sõnul on viimaste valitsuste soov võimalikult kiire rikastumine korraliku pikaajalise plaanita. “Poliitikud on kõige ebaefektiivsemad nii riigi raha ümberjagamisel kui ka pikaajalise plaani tegemisel. Nende peamine eesmärk on võimul püsida ja võimalikult väikse energiakuluga väga suuri hüvesid nautida. Kui on võim, on ka kõik ülejäänu,” kritiseeris Hein ja lisas, et ettevõtluses niimoodi käituda ei saa. Kuigi riigi juhtimine oma olemuselt ei erine ettevõtte juhtimisest.

“Kole vaadata, kuidas aastatega on üks mees kord rahandusminister, siis jällegi haridusminister, teine kord linnapea, siis majandusminister. Tõelised rööprähklejad, igal alal teadjad!” viskas Hein nalja.

Nii nagu ettevõtluses on edu alus korralik ja pikaajaline nägemus oma firmast ja selle tegemistest, peaks Heina sõnul olema ka riigil pikaaegne plaan. Eesti saaks areneda ja edukam olla tema sõnul siis, kui valitsused lõpetavad lühiajalised, valimistest valimisteni kestvad ümberjagamisprogrammid ja keskenduvad lisaväärtuse kasvule, mis saab tulla vaid ettevõtluskeskkonna paremaks muutmisel seaduste kaudu.

Ettevõtja Enn Veskimägi sõnul on Eesti jõudnud praegusesse olukorda varem tehtud valeotsuste tõttu. “Haridussüsteem toodab endiselt pehmeid valdkondi. Inseneri- ja kutseharidus ei täida tööjõuturu vajadusi. Poliitikute hulgas ja valitsuses puuduvad majandusinimesed ja riik on ülereguleeritud eriti ettevõtlust puudutavates regulatsioonides,” märkis Veskimägi.

Ta rõhutas, et pole midagi imestada, et Leedu Eestist konkurentsivõime edetabelis mööda kihutas - Läti teeb peagi sama. “Eesti ettevõtlustoetused võrreldes Läti ja Leeduga näitavad selgelt, miks Leedu on meist edukam. Naabrite toetused ettevõtlusesse olid oluliselt suuremad ka eelmisel rahastamisperioodil,” põhjendas ta.

Majandusanalüütik Heido Vitsuri hinnangul peaks Eesti lõpuks tõde tunnistama ja loobuma nõrkustele või eksimustele kavalate selgituste väljamõtlemisest. Tema sõnul on oluline mõista, et maailm muutub kiiresti ja see seab väga avatud Eestile hoopis teised arengutingimused ning nõuab teistsugust arengupoliitikat. “Eelkõige peame paremini mõistma, kuidas maailm tegelikult töötab ja kui keerukas see võrreldes elementaarsete õpikuskeemidega on,” ütles ta.

Eesti ei vaja staatilist stabiilsust

Vitsuri sõnul on valitsuse ülesanne olukorra analüüsimine, arengutrendide jälgimine ja neid silmas pidades tegevuskava organiseerimine eesmärgiga muuta Eesti areng kindlameelsemaks. “Loobuda deklaratsioonidest, et meie üht ja teist ei tee, ei kehtesta automaksu või ei tee erandeid või ajutisi soodustusi, et lihtsus ja stabiilsus maksavad kõige enam, aru saamata, et selline jäik arusaam stabiilsusest tähendab muutuvas keskkonnas tegelikult stabiilsuse puudumist,” märkis Vitsur.

Vitsuri sõnul januneb Eesti tasakaalu järele. “Meil on vaja dünaamilist stabiilsust, mitte staatilist, mida kõige lihtsamini võime kohata surnuaedades. Kõige halvem, mida valitsus siin teha saab, on üritada olukorda mõne lihtsa initsiatiiviga muuta ning ignoreerida kompleksse lahenduse vajadust,” möönis Vitsur.

Turgutada tuleks lisandväärtust

Konjunktuuriinstituut näitas viimatises äribaromeetris, et Eestis peredest 50% tuleb ots otsaga kokku, ja üksnes veidi üle 40% suudab säästa. 

“Kuivõrd Eesti kuulub Euroopas suhteliselt suure sissetulekute ebavõrdsusega riikide hulka, on meil ebavõrdsust vähendada (st madala tulutasemega inimeste tulusid suurendada) kõige kergem euroopalikumaid maksustamise ja toetuste maksmise põhimõtteid ja määrasid rakendades. Kuid see üksi pole jätkusuutlik lahendus,” möönis Vitsur.

Ta rõhutas, et võtmeküsimused on esiteks halvemuses olevate inimeste (eriti nende laste) parem juurdepääs haridusele ja tervishoiuteenustele ning teiseks Eesti majanduse suunamine suuremat lisandväärtust võimaldavatesse valdkondadesse.

Ettevõtja Raivo Heina sõnul ei tea need 50% peredest ilmselt säästmisest ja investeerimisest suurt midagi ning need inimesed peaksid oma silmaringi avardama, et kitsikusest pääseda.

Kui koolides hakataks õpetama lapsi püüdlema majandusliku vabaduse poole, jääb kitsikuses vaevlevaid inimesi ka vähemaks. “9. klassi majandusõpikus õpetatakse, et kui sinu sissetulekud on väiksemad kui väljaminekud, tuleb kasutada vahe katmiseks tarbimislaenu (krediitkaarti) või järelmaksu. Just nii ongi kirjutatud!” imestas ta.