Kriisilembene Tsahkna: vajame hullust ja julgust

Siseelu lappiva Isamaa ja Res Publica Liidu uueks esimeheks saanud Margus Tsahkna leiab, et sõnadest jääb lõpuks väheks ja vaja on tegusid. Intervjuus Äripäevale selgitab Tsahkna pikemalt, mis on tema arvates nii Eesti, värske kolmepealise valitsuse kui ka IRLi enda parandamist vajavad kitsaskohad.

Maksupakett võetakse iga kell vastu (intervjuu toimus eelmisel nädalal - toim), kuigi seda on saatnud meeletu kriitika. Miks ei vaadata praegu koalitsioonilepingut üle ja parandata vead enne, kui need vastu võetakse?

On olnud väga turbulentne aeg – leppe moodustamine on käinud tohutu kiirusega, vahetunud on ka kahe erakonna esimehed. Vähem räägitakse aga sellest, et majandusprognoos, mis kevadel tuli, oli oluliselt negatiivsem kui see, mille pealt sügisel eelmine valitsus oma lubadusi andis.

Numbrid tulid läbirääkimiste lõpus, kui kõik oli kokku lepitud. Kui valitsus kogunes, ei pidanud me ära klaarima mitte ainult selle, kust saada vahendeid koalitsioonilepingu lubaduste täitmiseks, vaid pidime ära täitma ka miinuse. Sellises olukorras oligi väga raske teha suuri põhimõttelisi ja majandust reformivaid otsuseid.

Praegune saavutus pole ideaalne lahendus. Kindlasti pole see lõplik pilt Eesti maksu- ja majanduskeskkonnast. Nüüd peame rahulikumas keskkonnas üle vaatama, mis on see struktuurne muutus, mida peame tegema. Kobareelnõu maksuosa selliseid põhimõttelisi muudatusi ei too.

Praeguse valitsuse ülesanne on algatada debatt selle üle, mis peaks olema järgmine samm, et tuleks muutus. Mul on ka plaanis oma ettepanekud välja käia, mis siis tegelikud probleemid on.

Mis need on?

Tööjõukulud sektoritele, kus makstakse rohkem palka ja kus on suurem tootlus, on väga suur. Samas tuleb arvestada ka kuluga, mida sotsiaalmaksumäära langetamine kaasa toob. Ma ei räägi siinkohal sellest poolest protsendist, vaid märkimisväärsest sotsiaalmaksu langetamisest.

Küsimus on, mida on vaja struktuurseks muutusteks. Näiteks on arutletud, kas peaks kehtestama ettevõtte tulumaksu selliselt, et see oleks meie maailmajaos konkurentsivõimeline. Mina toetan väikese- ja keskmise suurusega ettevõtteid. Nende bürokraatia ja halduskoormus on läinud üle käte. Selle parandamiseks ei peaks isegi koalitsioonilepingut muutma.

Leian, et Eesti peaks kaaluma alustatavatele ettevõtetele aastaks sotsiaalmaksu puhkuse kehtestamist. Praegu tulevad neil kohe täie rauaga maksud peale. Lätis on selline süsteem juurutatud. Nii saaksime hiljem endale ettevõtted, kel oleksid juba jalad all.

Need on muidugi vaid ideed, mis peaksidki avaliku debati läbi tegema. Mina uue esimehena ütlen, et me peame olema julged ja vabad.

Praegu on koalitsioonilepingus kirjas, et valitsus kaalub mikroettevõtetele litsentsitasu kehtestamist. Pooldate sellist lahendust?

Noh… see on selline…

Et „kaalume“ ja „analüüsime“?

Jah, et kaalume… aga minu sõnum on, et praegune maksu- ja majanduskeskkond on efektiivne – kõik statistilised andmed on ju suurepärased. Jutumärkides suurepärased. Küsimus on, kas suudame sellest mudelist ühe sammu edasi teha. Kas soosime ettevõtlust, mis reaalselt toob uusi töökohti? Teeme selle struktuurse muudatuse või mitte? Praegune maksupoliitika on selline, kus pigistame vett välja.

Eesmärk pole ju maksudega mängimine, vaid selles, et meil tekiksid tootlikumad töökohad. Neid töökohti ei loo riik, kes on praegu taas palgatõusu juhtima hakanud, kuigi ise midagi ei tooda. Tuleb sellest ka aru saada, kes makse maksavad. Meil pole rohkem raha, kui ettevõtjad tegelikult tekitavad.

Kas Teie arvates pole sotsiaalmaksu langus 1% piisav?

Kõik saavad aru, et see pole struktuurne muutus. Mina pole kindlasti see inimene, kes ütleb, et nüüd on koalitsioonileping valmis ja kõik tehtud. Selleks, et teha päris muutust, on vaja radikaalsemaid samme astuda. Need sammud peaksid olema väga läbi mõeldud.

Reformierakond räägib samuti, et nemad tahtsid suuremat langust, sotsiaaldemokraadid soovisid märkimisväärseid sotsiaalmaksuerisusi. Miks te ühe protsendi peale pidama jäite?

Küsimus on terviklahenduses. Kui langetada ühte maksu nii, et see ka päriselt vähendaks ettevõtjate maksukoormust ja tõstaks palku, siis see tuleb ju kuskilt tagasi võtta. Riik ei tohi kindlasti võtta laenu jooksvate kulude katmiseks, me tohiks laenu võtta ainult investeerimiseks. Kõik saavad aru, et 1% langus on samm õiges suunas, mis siis, et see piisav pole.

Ma pole üldse nõus väitega, et nüüd on koalitsioonilepe koos ja enam ei anna meil midagi muuta. Olin 2009. aastal üks kärpekomisjoni liige, kes tegi karme radikaalseid otsuseid. Tegime tööturureformi, tõstsime pensioniea 65. eluaastani. Sellepärast mulle kriisid ka meeldivad, need annavad võimalusi.

Kriisist rääkides – mida teete selleks, et IRLis järgmist nn kriminaalijuhtumit ei tuleks?

Kriis on liiga suur sõna kirjeldamaks IRLi praegust seisu. Põhimõtteliselt on meil praegu aeg, kus erakonna sisepoliitika probleemid on robustselt lauale tulnud. Esimeheks kandideerides ütlesin, et kõik tuleb avalikult välja öelda, mis meil valesti on. Ma sain suurkogult ausa mandaadi murekohtade parandamiseks. Kõik teadsid, et juhtimises on probleeme.

Nn kriminaalijuhtumist – küsimus pole tegelikult inimestes, kes erakonda vastu võeti ja kelle taust oli kriminaalne. Probleem on katsed manipuleerida juhtorganite valimiste häältega ja see on olnud erakonna probleem juba kaua. Lahendus pole mõne liikme vere isamaa altarile valamine ja erakonnast välja viskamine, vaid põhikirja muutmine nii, et enam sellist asja korduda ei saaks. Kui erakonna sees saaks usalduse korda, saaksime usaldust ka valijatelt küsida.

Äripäev on välja öelnud, et IRL võiks tagasi minna Mart Laari aegsete majanduspõhimõtete juurde ehk vaja oleks rohkem liberalismi. Olete sellega päri?

Absoluutselt. Struktuursete muudatuste jaoks ongi vaja, et oleks liberaalne majanduspoliitika. Nii lähtutatakse ennekõike ka ettevõtjate vaatevinklist. Tuleb mõista, kust riigi tulu tuleb.

Mis oleks veel vaja ära teha erakonnas, et järgmised valimised nii ei läheks nagu tänavused?

Maailmavaade ja poliitika on meil ju paigas. Nüüd peame tegudega ka end tõestama. Koalitsioonilepingus on mitu punkti, mida oleme aastaid ajanud, näiteks haldus- ja riigireform. Samuti olen rääkinud, et tuleb näoga uuesti ettevõtjate poole pöörduda.

Kas madalapalgaliste maksutagastussüsteem on hea kompromiss teie algsele maksureformi plaanile, millega tahtsite tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni tõsta?

Mõju on tegelikult inimestele sama, eelarves vaid väiksemas summas. Lihtsam oleks olnud tõsta tulumaksuvaba miinimumi kõigil 500 euroni, kuid see lihtsalt pole Eestis võimalik – meil pole riigieelarves nii palju raha. Sealt koorus madalapalgaliste maksutagastus välja. Kriitiline võib olla, kuid taust unustatakse ära. kõigil tulevad meelde reklaamid ja meile tahetakse külge kleepida tulumaksu muudatuse, kuid tegelikult oli see algusest peale mõeldud tulumaksuvaba miinimumi muudatusena.

Kas madalapalgaliste tagasimakse süsteemi rakendamine praegusel kujul ei tekita ohtu, et hakatakse rohkem ümbrikupalka maksma?

See pole üldse murekoht. Ümbrikupalka makstakse eelkõige väikestes kohtades, millest me ei teagi. Nüüd tekib madalapalgalistel tahe ametlikult palka saada, kuna siis nad saavad ka maksu tagasi. Selle poole unustavad kõik ära. Pigem arvan, et ümbrikupalkade saajate arv väheneb.

On olnud palju juttu sellest, et Reformierakond on dogmasid täis ja et nendega on raske kokkulepeteni jõuda. Kui palju mõjutavad dogmastunud tõekspidamised IRLi igapäevapoliitikat?

Meil pole dogmadega probleeme, meil on enda maailmavaade, mida ma dogmaks ei nimetaks. Majanduse struktuurseks reformimiseks tulebki ju dogmadest vabaneda. Tuleb olla valmis tõsisteks muudatusteks.

Praegu on kolme koalitsioonierakonna esimeeste keskmine vanus 34. Ilmselgelt toimub nüüd põlvkondade vahetus. Meie põlvkonnalt oodatakse samasuguseid tulemusi nagu Mart Laari valitsuselt. Mina ei saa olla mingites dogmades kinni. Meil on vaja heas mõttes hullumeelseid reforme.

Kuivõrd on IRL valmis muutma oma jäiku seisukohti pagulaste asjus?

Pagulaste teema on strateegiline nii Eestile kui ka Euroopale. Seda on võimalik väga primitiivselt ja vihaõhutamisega välja mängida, aga mida see aitab? Me elame Euroopa Liidus ja meil on oma rahvuslikud huvid. Peame Euroopa Komisjonile selgelt ütlema, et mingit kvoodindust ei tule. Kui me praegu oleksime nõus sellega, et keegi hakkab meie eest midagi hääletama, siis tulevikus pole meil mingeid argumente. Vabatahtlik võtmine on teine asi. Tõsi, me peamegi panustama, aga ainult oma võimekuse kohapealt.

Mis see võimekus on?

See on kümnetes, mitte tuhandetes. Tavaliselt kohe küsitakse, palju pagulaste vastuvõtmine maksab. Siis arvutamegi kokku, kas eelarves on selleks raha või ei. Küsimus on tegelikult hoopis selles, kui palju on meie ühiskond valmis pagulasi vastu võtma. Asi saab alguse suhtumisest, alles siis tulevad küsimused, mitu inimest oleme valmis vastu võtma sotsiaalsüsteemi, kas meil on raha olemas ja kas meil on omavalitsusi, kes on nõus pagulasi vastu võtma.

Eestlastele on igiomane, et kui kuskilt öeldakse, et nüüd käivad asjad nii ja see on meie kohustus, siis iga eestlane on selle vastu, eriti kui asi puudutab meie immigratsioonipoliitikat. Oleme ise ju 50 aasta jooksul paljutki üle elanud – meid on välja saadetud ja sisse on veetud inimesi, keda me siia kindlasti poleks tahtnud. Väga lihtne on selles teemas tekitada totaalset vastuseisu.

EKRE on teatud teemade puhul kõike niivõrd üle võlli keeranud ja naeruvääristanud ning inimesed saavad sellest ju aru. Aga seda enam on valitsusel – ja IRLil kui rahvuslikul erakonnal – kohustus seda teemat väärtuspidiselt lahti selgitada. Meie ei küta inimesi üles vihkamisele. Mina tahan, et 50 aasta pärast oleks Eesti rahvusriik alles. See pole 19. sajandisse tagasiminek ja kivimüüri ehitamine.

IRLi maailmavaated on EKREga siiski vägagi sarnased. Oleksite valmis nendega koostööd tegema?

Mis koostööd te silmas peate? IRL maailmavaade on 1988. aastast, mil polnud EKREst midagi kosta. Ma pole kindel, kas selle praegused liidrid üldse… vanad nad õigupoolest üldse on? Meie erisus on, et IRL ei külva primitiivset konflikti ja viha. Me lähme oma teed, mida oleme kogu aeg käinud.

Teine konfliktne teema, millega IRL on sõdinud, on kooseluseadus. On teie arvates vastuvõetav, et Urmas Reinsalu on öelnud, et tema justiitsministrina selle teemaga tegelema ei hakka?

Räägime nüüd seadusest, mitte konfliktist endast. Seaduse kvaliteet on allapoole igasugust arvestust, seda seadust pole võimalik rakendada. Tegu on väga tundliku väärtusküsimusega, mida minu arvates oleks pidanud teistmoodi lahendama. Oleks pidanud pikemalt arutama, teemad pidanuks kõigile lahti seletama. Nüüd on vastu võetud seadus, mida polegi võimalik rakendada, sest seadusakte, mida peab selleks muutma, on kümnetes. Kui seadused oleksid rakendatavad, siis ministeerium teeks oma töö ära. See on parlamendi algatatud seadusloome ja nüüd peavad nad oma töö ka lõpuni viima.

Selle tagant pole vaja otsida maailmavaatelist konflikti. Mul on kahju, et asi nii läks, sest kokkuvõttes tekitati palju suurem konflikt, kui vaja oli. Ma arvan, et Eesti inimesed on tegelikult väga sõbralikud ja avatud.

Viimasel ajal meedias erinevaid meeleavalduste galeriisid vaadates võib vastupidine mulje jääda.

Võib teha ka meeleavalduse 50 inimesega ja pildistada õige nurga alt – siis tundub ka, et terve Eesti on vihane. Niimoodi ongi valitsusel, erakondadel ja ministritel suurem väljakutse selgitada oma seisukohti. Tekitatakse primitiivne ja jabur konflikt. No ma ei hakka nüüd seda välja ütlema, see läheb muidu käibele…

Mis täpsemalt?

Mida primitiivsem on kellegi akt, seda rohkem saadakse tähelepanu. See aga tapab absoluutselt igasuguse sisulise diskussiooni.