Mart Erik pankroti põhjast tagasi äris

"Seda aega ei soovita ma kellelegi - seda koormat. Ma ei võidelnud, ei kakelnud. See oli 1. augustil 1996, kui tõmmati telefonijuhe välja, olin Ruhnu saarel. Ma ei saanud aru, mis toimub," kirjeldas Mart Erik 2003. aastani kestnud pankroti algust. "Pankroti järelkajast sain lahti alles 9. mail 2013," mäletab Erik täpset kuupäeva.

Erik erastas omal ajal Suure-Jaani metsamajandi, kuid mõistis peagi - juba kahe kuu pärast- , et tehing ei tasu ennast ära. Erik pidanuks tasuma riigile umbes 800 000 krooni (51 129 eurot), et erastamist tagasi pöörata. Selle asemel võttis Erik hoopis 2,4 miljonit krooni (153 387 eurot) laenu. "Tõmbasin sellega omale …" imiteeris Erik sujuva käeliigutusega endale köie kaelapanekut. "See oli tooli peal seismine, köis kaelas."

Erastamisagentuur nõudis metsaärimehena ebaõnnestunud Erikult lõpuks üüratut summat, 27,5 miljonit krooni ehk 1 757 570 eurot. Kokku oli nõudeid ligi 50 miljoni krooni ulatuses. Erik lõpetas vabatahtlikult eraisiku pankrotiga, mis oli Eestis esimene selline juhtum.

Omadega põhjas

Pankroti alguses oli Erik ummikus, mõlgutades kõige süngemaid mõtteid, mis raskustes inimest tabada võivad. Kui ta otsustas ree peale saada, ei suhtutud temasse kogu pankrotiprotsessi ajal halvasti, kinnitas Erik. Ometi olid need väga pikad aastad, mil tal tuli probleemiga pidevalt silmitsi seista.      

Enne pankrotti tegi ta koostööd ameeriklase Andrew Bealiga, kes on praeguseks jõudnud maailma 100 rikkaima inimese nimistus piirimaile. Praegu kunagised partnerid enam ei suhtle, oma roll on selles kindlasti pankrotil, tõdes Erik. Kui aga olla professionaalne, siis ei ole värske raha maaletoomine Eriku sõnutsi raske. "Täna on peaaegu samaväärsed partnerid meie fondi investeerinud - Euroopa investeerimispank on üks suurimaid rahastajaid."

Kui Erik pankrotti läks, kõrvaldas ta esmalt väikesed võlad. Pudinad, nagu ta väljendub. Eraisikutele ei tahtnud ta võlgu jääda. Hiljem tegeles ta juba suurte firmade nõustamisega.

Ajakirjaniku Paavo Kanguri raamatust "Teekond rikkuseni" inspireeritud ettevõtlushommikul rääkis Erik veel, et tunneb ainuüksi lõhnast põhjakõrbevaid ärimehi. "Hakkavad oma super äriideest rääkima. Ühel hetkel tunnetad, et mees ajab kägu, on hädas. Tal on raha vaja. Mitte äritegemiseks, vaid ta mõtleb, et siis pääseb," ütles Erik, kes soovitab põhja vajunud ettevõtjatel telefonikõnedele vastata ja olla võimalikult aus ning rahulik.

"Kui lähen üle Emajõe, siis viskan alati euro sinna ja mõtlen, et annaks vanajumal ja Emajõgi mulle tervist," tunnistas Erik, kes sai jalad alla pärast krahhi, kui leidis investori, kelle abiga osteti pangale võlgu jäänutelt kahe aasta jooksul 27 000 hektarit maad. Praegu on Erikul metsa ja põllumaid kokkuostev firma Kinnistu OÜ. Kaks aastat tagasi oli ettevõtte müügitulu 440 000, kasum 191 000 eurot. Erik on viimase kolme aasta kasumiga rahul. "Näen, kuidas pangad on valmis põllumeestele selga kargama ja kõik võtma. Nagu see vihmavarjulugu on. Kui vihma sajab, võetakse vihmavari ära."

Loteriivõitu ei tulnud

Kõigi investeeringutega ei ole Erikul aga ka nüüd väga hästi läinud. Aasta tagasi nõustus ta appi minema kaheksale Soome sõbrale. "Väga kõvad nimed," kinnitas ta. Kuu aega tagasi tõdesid nad kõik, et ettevõtmine läks täielikult vett vedama. "See lugu oli küll teistsugune, aga kui jääte hätta, siis ärge arvake, et loteriivõit tuleb. Lõpetage ära, nii on odavam," õpetas Erik.

Siiski kummitab Erikut üks tehing, mille nimel riskimisest loobus. "Kui Olympic Casino aktsia oli maas … Aga mul, vaesel mehel, ei olnud raha. See on ainuke koht, kus olen kibelenud, aga kuna ma tol ajal põhimõtteliselt laenuvõtmisega ei tegelenud, ei teinud ma seda. Väga kahju," kurtis Erik.

Ettevõtlushommikul Erikuga koos esinenud Ülemiste City arendajale ja Mainori rektorile Ülo Pärnitsale meenus aga kohe investeering, mis totaalselt põhja läks, kuigi temal seal mingit rolli ei olnud. "Gildi-lugu, millesse investeerisid meie tuntud ärimehed. Mitte mingid kirjanikud, kes saavad raha teose eest, ja ärist ei jaga. Isegi Tiina Mõis … Naised oma olemuselt on ettevaatlikud ja kartlikud. Müstika. Kuidas niisugune asi võimalik on?" imestas Pärnits.

Eestis ja Skandinaaviamaades maksab härrasmehe sõna. Vähemalt üheksal juhul kümnest. Mujal ei tasu sellele panustada.

Pärnitsa hinnangul on ka Eestis piisavalt teha, kui vaid oskusi on. Seepärast ei saa Pärnits aru, miks vaevab meie ettevõtjaid kihk minna teistesse riikidesse, olgu siis kas Ukrainnasse või Lätti-Leetu. "See on ju noorte meeste niisugune … Sina vist ei kipu ju sinna?" pöördus Pärnits küsivalt Eriku poole.

"Tegin 60 000 krooni ettemaksu Venemaal. Selle eest tehti mulle väga hea söök Krasnojarskis välja ja sain veel isiklikult kokku kadunud kuberneri Aleksander Lebediga. See oli ka kõik. Ma ei tunne ühtegi, mitte ühtegi metsaärimeest, kes oleks Venemaalt rahaga tagasi tulnud," kostis Erik, kes võrdleb välismaal hasartset äritegemist kasiinomänguga Kraaps, mille võitmise tõenäosus on üliväike. Aga juhul, kui panustad õigesti, siis tuleb õigel ajal rahaga jalga lasta, vältimaks kriisi.

Juba Eriku vanaisa õpetas pojapoega, milliste rahvustega on tark äri ajada. "Ta rääkis kümneid-kümneid kordi, et Mart, üks armeenlane tõmbab kolmel juudil naha üle kõrvade, aga kreeklane tõmbab viiel armeenlasel," meenutas Erik, kelle jutule järgnes ruumis naerupahvakas. "Tänasel päeval on see mõistetav."

Ameerika juhtimismõtted ei toimi Eestis, sest ei haaku meie kultuuriga. Isegi Euroopa riikide põhimõtted on väga erinevad. "Meil oli nõukogus sakslane. Mina olen nõukogu esimees, istume ümber laua. Mina rääkisin midagi lollisti, juhatuse esimees hakkas naerma. Juhtub, eks," muigas Pärnits.

Range sakslane arvas aga teisiti ja kutsus Pärnitsa pärast koosolekut kõrvale. "Ütles, et sul ei ole mittemingisugust korda. Juhatuse esimees naerab sinu jutu peale! Mõtle, milleni see välja viib, varsti on bardakk siin! Sina pead istuma laua otsas, sul peab olema suurem tool."