Heinar Põldma: kui unistus on välja öeldud, tuleb see ellu viia

Te tahtsite ammu luua oma rõivabrändi. See on nüüd turul. Kuidas sellel läheb?

Et see kollektsioon oleks nii edukas, seda ma ei uskunud. See on üks viimase aasta suuremaid rõõme. Kui mult eelmisel aastal küsiti, millal see võib edukaks saada, siis arvasin, et see võtab vähemalt viis aastat aega.

Põldma Kaubandusel on palju brände, millega oleme aastaid koos töötanud: Tommy Hilfiger, Guess, Pepe Jeans, Diesel, Desigual. Aga kui vaatasime juuni numbreid, siis tuli välja, et meie Denim Dream oli nende seast kõige edukam. Inimesed ostsid seda kõige rohkem, jäägiprotsent oli kõige väiksem, tootlikkus kõige parem. Ja üllatavalt mitte ainult Eestis, kus me tegime suure turunduskampaania superstaaridega, vaid laoseisult oli see edukaim Leedus.

Mõtlesin, et kuidas see võis juhtuda. Meil oli õnne, et leidsime sellise suurepärase disaineri nagu Svetlana Puzorjova. Teiseks viisime disainerrõiva hinna taskukohaseks, eks see meeldis inimestele.

Kas tuleb ka järgmine kollektsioon?

Jah, aga iga uus kollektsioon on väljakutse. Sa ei saa olla selles mitte kunagi kindel.

Te olete kauplustega võimsalt laienenud. Kas nüüd peaks korra hinge tõmbama?

Ma arvan, et pärast iga investeeringut – mida lainemine ju on – oleks vaja võtta aeg maha, mõelda ja arutada. Kui kõik asjad lähevad hästi, siis sa paned tavaliselt nii kaua edasi, kuni tekivad vead. Aga kui kõik investeeringud ei õnnestu, on aega mõelda sellele, mis viltu läks.

On üks asi, mida ma eelmise aasta laienemisest õppisin. Kui teed täiesti uut asja – olgu selleks bränd, kaupluse kontseptsioon, riik –, siis võtab selle kasumisse jõudmine vähemalt viis aastat aega. Lätiga läks meil umbes nii kaua ja ka Leeduga saame alles nüüd, pärast viiendat aastat kasumisse. Poolas aga, kus me mullu alustasime, on meil juba kolmas tiim välja vahetatud ja ei lähe üldse. Uued asjad lihtsalt võtavad aega.

Mida te Poolas teete?

Läksime Leedu piiri äärsesse Bialistoki linna. See on üks riigi vaesemaid piirkondi, aga kuna seal käib palju valgevenelasi, on seal võimalus tulemust saavutada. Ent me ei ole suutnud leida sinna püsivat tugevat juhti ja tiimi. Me ei tunne seda kultuuri. Kui Eestis võid teha kümne minutiga ettevõtte, siis seal pidin andma umbes sada allkirja ja lõpuks kohtunik otsustas, kas võib uksed avada.

Esimene asi, mida tööleasuja seal teada soovib, on palk. Alguses ma ei saanud sellest aru. Alles eelmisel nädalal (intervjuu toimus 17. juunil – toim.) ütlesin kohe esimese asjana, et palk on nii palju, boonused nii palju. Kui selle olin ära rääkinud, siis nad avanesid.

Te otsite ka Eestis palju müügikonsultante. Kui raske on neid leida?

Ettevōtte edu alus on suurepärased töötajd ja suurim väärtus on väga head töökaaslased. See on sama tähtis kui investeerimine. Kaks kõige tähtsamat asja ettevõtja jaoks ongi saada aru, kuhu sa investeerid, ja leida inimesed, kes suudavad need asjad ellu viia. Sellega peab juht tegelema vähemalt 30-40% ajast, mul läheb isegi pool ajast sellele. Näiteks eile valisime uut personalijuhti ja täna osalesin klienditeenindajate grupivestlusel, mida viis läbi uus personalijuhi kandidaat. Kõigi kontoritöötajate valikus osalen alati ise nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Poolas. Uus töötaja peab vastama meie seatud kriteeriumidele, ettevõtte kultuurile ja lisaks on kõigil tiimidel õigus uuele inimesele veto panna. Kui see juhtub, pole midagi teha, tuleb jätkata otsimist.

Kas te olete täitnud unistused, mis teil olid 20 aastat tagasi?

20 aastat tagasi ei olnud suuri soove peale selle, et esimene kauplus oleks kasumis. Aga unistused tekivad kogu aeg.

Unistus oma isiklikust kontorist tekkis võib-olla pool aastat pärast kaupluse avamist. Siis oli kauplusel 1x1 meetrit suur tagaruum, kus ma pidin istuma. Hiljem kolisime kümneks aastaks 20ruudusele pinnale. Nüüd lõpuks, kolm aastat tagasi, õnnestus saada oma kontor. Unistus oma brändist tekkis umbes aasta pärast ettevõttega alustamist.

Unistus seisab sul mõttes, laagerdub. Sa ei loobu sellest, aga sa saad aru, kui ei ole veel õige aeg. Ja siis ühel hetkel mingi tõuke mõjul otsustad selle ära teha – näiteks brändi puhul ütles mu poeg Martin, et tee ära, sa oled nii palju sellest rääkinud.

Internetikaubamajaga alustasime 1999. aastal, müüsime Eestis ühena esimestest internetis rōivaid. Aga kui me suutsime nädalas müüa kaks paari teksapükse, siis saime aru, et oleme liiga vara alustanud ja panime selle seisma. Õige aeg jõudis kätte paar aastat tagasi ja sellel aastal tuleme ka netikaubamajaga kasumisse.

Mis on see asi, milleks praegu ei ole veel õige aeg, aga mis on juba ideena olemas?

Mul on mõtteid, aga kui ma need nüüd välja ütlen, siis tunduvad need tühjasõnalised. Kui mul on kindel nägemus, et tahan asja ellu viia, siis ütlen selle välja. Paljud ei ütle oma unistusi välja, aga ma arvan, et kui sa oled unistuse välja öelnud, siis sul tekib kohustus see ellu viia.

Kunagi oli mul näiteks unistus Äripäeva TOP 100 ettevõtte sekka jõuda ja ma ütlesin selle välja. Kõigi jaoks oli see muidugi naerukoht, aga siis me olime valmis selle nimel tööd tegema ja saavutasime selle.

Kindlasti soovime rahvusvahelisemaks muutuda, liikuda Poolast edasi. Just üks partner küsis, miks sa ei ole Aasia turule läinud – seal võid teha saja asemel tuhat kauplust.

Millega seda seletada, et üsna vaeses Eestis on nii palju kaubanduspinda?

Ju nad siis tasuvad ennast ära. Ega me ka ei tee kauplusi juurde, kui need ära ei tasu. Niikaua, kui on võimalik, tehakse pindu juurde. Praegugi on töös kaks projekti, mis toovad turule 100 000 ruutmeetrit juurde. See tähendab, et Eestis peab käive langema, sest turul tekib üleküllastus.

Teil on 76 esinduskauplust. Paljud on kasumis?

Umbes 50 on kasumis või nullis, ülejäänud vajavad tööd ja vaeva, et need kasumisse saada või sulgeda.

Kasumisse jõudmine sõltub sellest, millal kauplus on avatud. Kui rääkisin Euroopas meie partneritega, näiteks Tommy Hilfigeri või Guessi inimestega, siis nad ütlesid, et nendel võtab kasumisse jõudmine vähemalt viis aastat. Siis on investeeringukulu maha kantud ja nemad hakkavad raha teenima. Paljud brändid ei suuda sedagi.

Eestis on olnud kasv nii suur, et on olnud võimalik hoopis rutem kasumisse jõuda. Aga viimasel aastal on palgad kasvanud ligi 10% ja rendid ka mõned protsendid. Mullu tuli turule juurde 50 000 ruutmeetrit kaubanduspinda ehk kümnendik kogu pinnast, põhiliselt jalatsite ja rõivaste müügipinnad. Need kaks asja – käibe langus ja kulude suurenemine – olid põhjuseks, miks paljud eelmisel aastal avatud uued kauplused kasumisse ei jõudnud.   

Kas see on oluline, mida ettevõtte juht endale selga paneb?

Riietus on väga tähtis esmamulje jaoks. Kui tahad hakata mõne aastakümneid turul olnud brändiga koostööd tegema ja lähed sinna tossudes ja dressides, siis sa ukse juurest kaugemale ei saa. Samamoodi on ka näiteks panganduses. Esimesest muljest jätkub nädalaks-kaheks. Pärast seda hakkab määrama, milline inimene sa ise oled, kas sa elad mingite väärtuste järgi või ongi sulle tähtis ainult esimene mulje.

Mina olen näiteks praegu Denim Dreami rõivastes.

Ma oleksingi küsinud.

Mul on seljas näidised. Me ei ole veel meeste kollektsiooni ametlikult presenteerinud.

Lugesin, et osalete ka ise uue poe disainimisel.

Mul on insenerkonstruktori haridus ja esimesed kümme aastat, 1994-2004, tegin ise ka kõik projektid ja disainisin kauplused. Kui me kunagi Kristiines oma kaupluse avasime, siis ma ise ka monteerisin öö läbi lagesid ja hommikul, kui pood lahti tehti, istusin seal ja vaatasin, kuidas inimesed poodi tulid. Edaspidi hakkasime juba professionaalseid disainereid kasutama. Olen väga õnnelik, et ma enam ei pea disaine tegema, see oli ikka kohutav piin neid joonistada!

Ka teil on veel andeid, mida te oma ettevõttes rakendate, kuigi see ei kuulu teie kohustuste hulka?

Kui ettevōte on väike, siis peab omanik tegema kōik tööd algul ise, et olla vōimalikult efektiivne, ja kui enam ei jõua, siis alles leidma sellele kohale töötaja.

Kui ettevōttes alustasin, olin müüja, sisseostja, hulgimüüja, raamatupidaja, turundaja, kujundaja ja palju muud. Kui ettevōte kasvas, siis leidsime igale ametikohale professionaalse töötaja, kes oli minust kindlasti ka pädevam.

Iga ametit pōhjalikult tundes on kergem leida ōiged inimesed, sest tead, mida ta peab oskama teha ja millised iseloomuomadused peavad tal olema.

Kui palju teil pereliikmeid firmas töötab?

Oleme praegu neljakesi. Esiteks mu abikaasa, kellega koos alustasime juba esimese kauplusega, olime seal mõlemad ise müüjad. Vanem poeg Rene tuli ettevõttesse 15-aastaselt IT-juhiks, vanuselt teine poeg Martin tuli 19-aastaselt finantsjuhiks. Meil on kolm poega ja väike tütar, kes tahab saada meie ettevōttes moedisaineriks.

Mida peab pere tegema, et pereettevõte toimiks?

Sa pead suutma oma pere kaasa haarata, et neil oleks tahtmine pereettevõttest osa võtta. Kui sa seda ei suuda, siis see ei ole pereettevõte, vaid tavaline ettevõte.

On teil reegleid, et kodus tööst ei räägi?

Mingeid reegleid ei ole, me räägime kõigest kogu aeg. Kõik on nii läbi põimunud – töö, pere, sõbrad. Ainult probleemide arutamist ja hädaldamist on vähem kui alguses, oleme aja jooksul aru saanud, et see ei anna midagi.

Kas teil on moto, millest alati lähtute?

Kui ma teen midagi, mis on väga tähtis, siis püüan seda teha vōimalikult hästi ja keskendun sellele kogu oma energiaga. Minu unevajadus väheneb ja ma ei leia enne rahu, kui tegevus on tehtud, kriis ületatud.

Heinar Põldma esineb Äriplaanil.  Äripäeva esinduslikem konverents Äriplaan toimub 30. septembril ning sellel esinevad mitmed mõjukad ettevõtete omanikud, teiste seas VKG suuromanik Priit Piilmann, Sangari omanik Jüri Kraft, Chemi-Pharmi omanik Ruth Oltjer, puidutööstur Margus Kohava, kinnisvaraettevõtja Jaanus Otsa, reklaamiettevõtja Reet Roos, multitalent Rein Kilk ning Cityconi osanik ja juht Marcel Kokkeel.

Äriplaanile registreeruda saab siin.