Terras: suitsiidi tegija leiab võimaluse igal juhul

Terras soovis kaitseväelase enesetapu teemal ajakirjanikuga silmast-silma rääkida, sest tegu oli talle lähedase teemaga. Ta on pidanud maha pika vestluse Afganistanis kahel korral missioonil käinud kaitseväelase Rivo Ekbaumiga, kellel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire ning kes sooritas mai lõpus Paldiskis rongi alla hüpates enesetapu.

Terras nimetab juhtunut paratamatuseks, sest korduvaid enesetapuähvardusi teinud Ekbaumi polnud võimalik lõpmatult järelevalve all hoida – kui inimene tahab teha suitsiidi, leiab ta võimaluse.

Kui sagedasti tuleb ette, et sõjavigastused on pigem vaimsed?

Usun, et nendest juhtudest on väga vähe välja tulnud. Me teame seda statistikat, mis maailmas on ning meie oma on oluliselt väiksem. Meie inimesed pole selle väljatoomisega harjunud. Eestlasele pole omane öelda, et mul on midagi viga. Seetõttu on ka statistika väiksem. Eesti mehed on sellised, et ega nad ei räägi ega taha end veteraniks ka tunnistada. Kardetakse, et siis ei võeta sind enam tõsiselt.

Millised tagasilöögid võivad tabada missioonil või pärast seda?

Ma ei kujuta neid ette. Ega me ei taha neid iseendalegi tunnistada. Arvame ikka, et kõik on nii, nagu oli. Peame kaitseväelaseid tähelepanelikult jälgima, ka neid, kes kaitseväest lahkuvad, kuigi nendega on sideme hoidmine keerulisem. Püüame seda teha läbi erineva poliitika, näiteks läbi veteranipäeva. Sellega tuleb tegeleda, kui riik on sõjas olnud. Minu hinnangul oleme väga palju viimastel aastatel selleks teinud, kuid kindlasti esimestel aastatel ei pannud me sellele piisavalt tähelepanu.

Millele ei pannud tähelepanu?

Pärast konflikti inimestega tegelemisele. 1995. aastal olime esimest korda sõjalisel missioonil, aga tugiteenuste teemaga oleme tegelenud viimased 5-6 aastat. Intensiivsed konfliktid, kus inimesed surma ja raskelt haavata said, algasid alles 2001. aastast. Täna on tugikeskuses vigastatuna defineeritud 150 isikut – kõik keskmiselt noored mehed, kes peavad saama hoolt ka siis, kui enam sõjalistes operatsioonides ei osale.

Kui palju on füüsiliselt ja vaimselt viga saanuid?

Seda ma ei oska öelda, neid võetakse võrdselt. Kas sul on kusagil psüühiline puue või füüsiline, meie jaoks ei ole vahet. Kõik, kes käivad sõjalistel missioonidel, läbivad kohe pärast tagasitulemist süvendatud füüsilise ja psüühilise järelevalve.

Kui palju on statistikat missioonil käinud meeste kohta, kes on sooritanud enesetapu?

See statistika on oluliselt väiksem kui Eesti ühiskonnas keskmine – see tähendab, et keskmine suitsiidide arv Eestis on oluliselt kõrgem inimese kohta kui kaitseväes. Ma ei oska põhjuslikku seost tuua – missioonil käimine ja suitsiid. Suitsiid on väga isiklik asi ja ma ei oska hinnata, kas seal on põhjuslik seos. Inimesi võivad viia suitsiidini asjaolud, mida ei oska öelda. On väga meelevaldne öelda, et ta tegi suitsiidi selle pärast, et ta käis missioonil. Aga meil on kaks juhtumit, mida võib nii kvalifitseerida.

(Kaitseväe pressiesindaja Vallo Toomet täpsustab, et viimase viie aasta jooksul on olnud seitse enesetappu: üks oli ajateenija, teine kaitseväelane ja ülejäänud 5 tegevväelast. Viimastest 4 on viibinud missioonidel, ent politsei kinnitusel ei peitunud suitsiidide põhjused missioonidel käimises. Terras sekkub väitega, et suitsiidi põhjust pole lõpuni võimalik kindlaks määrata.)

Miks pole kaitsevägi teavitanud sellest, et Afganistanis missioonidel käinud tegevväelane enesetapu sooritas?

Suitsiididest ei räägita, põhimõtteliselt. Suitsiid on inimese nii isiklik asi ning iga suitsiidi avalikkuse ette toomine teeb inimestele haiget. Kõik kaitseväelased on meie inimesed kuni lõpuni – me muretseme ja kurvastame nende pärast. Need ei ole tühjad sõnad, ma tegelikult mõtlen ka nii. Iga hukkunud kaitseväelane on katastroof.

Usun, et sellest peaks rääkima. Vähemalt Rivo Ekbaumi puhul, sest ta ei suutnud pärast Afganistanis missioonidel käimist tavalist elu jätkata.

Mina tean, et põhjuseks olid suhted tüdruksõbraga. Aga ma ei välista, et Afganistanis teenimisel oli otsene seos. Ütlen veel kord – inimese pähe ei näe. Ma olen temaga ise istunud, pikki tunde rääkinud. Ma ei tea, mida see aitab, kui me sellest avalikult räägime, aga ma olen nõus rääkima. Kardan, et see võib mõjuda hoopis negatiivselt nendele sõduritele, kes sellega seotud on ning käinud sõjas.

Kas kardate, et see juhtum võib kellelegi anda tõuke sama teha?

Me täna oleme sõjas ja sõjas juhtuvad väga halvad asjad. Meil on poisid, kes on kaotanud kaks jalga, käe ning silmanägemise ning lähevad praegu olümpiale, sest neil on elutahe. Teisel seda ei ole. Ma ei tea, kus kohast see piir jookseb. Põhjuslikku seost öelda, et suitsiid toimus selle pärast, et see oli Afganistan – ja mis see aitab, seda ma tahaks teada?

Ekbaumil diagnoositi posttraumaatiline stressihäire.

Täpselt nii. Päev enne seda, kui ta endale enesetapu tegi, oli ta psühhiaatriahaiglas. Ei olnud nii, et temaga ei tegeletud. Kõigepealt diagnoositi talle posttraumaatiline stress, siis ta käis haiglas. Arstid tunnistasid, et ta võib tagasi tulla, aga väeosa ülem ütles, et peab uuesti tegelema ning ta saadeti uuesti arstide juurde. Eesti Vabariigi meditsiin tegeles temaga, meie ei saa rohkem teha kui arstid. Kui keegi ütleks mulle, mida saaks paremini teha, ma kohe teeks.

USAs räägitakse sagedasti posttraumaatilisest stressihäirest ja sealne ühiskond on võrreldes Eestiga sellest rohkem teadlik. Kuidas teie hinnangul Eestis neid teemasid teatatakse ja käsitletakse?

Veteranide päevadel oleme rääkinud neist teemadest palju. Mul ei ole üldse probleemi, et sellest räägitakse. Aga küsimus on, kuidas sellest räägitakse. Niisama rääkimisest tuleb ainult jama. Ega meid ei aita kuidagi see, kui kaitseväe renomee alla läheb. Aga kaitseväelased meie organisatsioonis – üritame teha nii, et nad saaksid rohkem abi.

Me hoidsime teda teenistuses. Juriidiliselt ei oleks see võimalik olnud, aga me hoiame kõiki kaitseväelasi, kes on vigastada saanud. Oleme andnud neile töökohti, et võimalikult palju integreerida neid tagasi. Ka tema polnud välja lükatud, surutud, eemale tõugatud. Kõik, kes tahavad, saavad siin koha. Kes ei taha, neil aitame ühiskonda sulanduda.

Ekbaumi puhul oli nii, et ta tunnistati terveks.

Tunnistati terveks, kuid siis saatsime ta tagasi ravile. Temaga oli see sama jutt ka – ta tahtis, et ta terveks tunnistataks, siis ta oleks täisväärtuslik sõdur. Ta ei saa relvaga asju teha, kui ta pole terveks tunnistatud. Ma ütlesin, et ta saab teha neid ja neid asju, aga relva kätte anda ei saa, kui on posttraumaatiline stress. Ega inimest ei saa arreteerida. Ma ei süüdista arste ka, sest inimese pähe ei näe. See on paratamatus.

Kuidas iseloomustada Ekbaumi teenistussidet?

Ta oli tubli sõdur, aga tal oli posttraumaatiline stress ning tal oli ka isiklikus elu pinge sees. Posttraumaatilisest stressist tuleb rääkida. Kas sellest rääkida selle näite puhul või üldiselt, see on küsimärk.

Kas Rivo Ekbaum oli mees, keda poleks õnnestunud päästa?

Kui inimene tahab teha suitsiidi, siis ta leiab selle võimaluse. Ta oli korduvalt sellest rääkinud ning seetõttu oli ta kogu aeg jälgimise all. Aga veel kord – meil ei ole selliseid asutusi väljaspool riiki, mis peaksid selliste juhtumitega tegelema. Ma olen arutanud temaga pikalt selle üle, milliseid ülesandeid ta saab täita, see oli kuskil veteranide päeva kandis. Veel kord – mina tahan aru saada, kuidas me saame lahendada seda.

Kui edaspidi ilmneb veel juhtumeid, kus missioonilt tulnud posttrauma tõttu enesetapu teeb, kas kaitsevägi arvab endiselt, et suitsiididest ei räägita?

Suitsiididest ei räägita endiselt – see on kristlik põhimõte.

Saan ma õigesti aru, et vaadates seda juhtumit leiab kaitsevägi ja teie selle juhina, et siin ei ole asju, mida peaks eraldi esile tooma või parandada?

Kindlasti on, aga ma ei tea, mis asi see oleks. Alati saab kõiki asju paremaks teha. Täna ma ei oska seda nurka leida, kus kohast seda teha. Kõikidele uuesti posttraumaatilise stressi testi tegemine või? Ma ei kujuta ette. See oleks ilmselt üks variant. Antud hetkel pole see variant, et pole tuvastatud, vaid oli tuvastatud ning tegeleti.