Restoranitest: Passion - kirg või kannatus?

Joogikaardilt, mille veinide valik on üpriski tagasihoidlik, leidsime mõned huvitavad väikepruulikoja õlled. Millisest endast lugu pidavast söögikohast need enam puuduvad? Aga võta näpust. “Kõik on otsas,” teatas kelner. Ei paistnud tal sellest sooja ega külma olevat. Midagi nende asemele soovitada ei osanud, leiva unustas lauale toomata ja nõud koristamata ega teadnud toitudestki suurt midagi.

Kui palusin, et minu praad ja naabri supp toodaks korraga, pakkus ta, et toob siis juba kõik korraga, kohe ka pastaroa, mis lauanaabril teiseks käiguks mõeldud – ikkagi vähem jalavaeva.

Mitmekesine menüü

Teeninduse ja joogipakkumisega võrreldes töötas Passioni köögipool palju paremini. Menüü oli mitmekesine ja selles esines kohati isegi mõningat omapära. Näiteks oli neil oma majapuder – tatrapuder köögiviljade või singi ja porruga. Oleks majavein pooltki nii hea olnud kui majapuder!

Mustjuure-porgandi püreesuppi täiendasid kanalihavarras ja grissin. Seakaelakarbonaadi, Eesti klassikut, rikastasid kartuli-sibulakoogid ja palsamäädika-oliivikaste, ulukiliha esindas põdra hakk-kotlett, saatjaks punase oa ja peekoni raguu. Aga et meeldida mitte ainult neile, kes otsivad toidus uusi elamusi, vaid ka absoluutsele enamusele kõhutäitjatest, on menüüs ka üldrahvalikud lemmikud: barbeque-ribid friikartuliga kõhnemale ja sea sisefilee konjaki-koorekastmes priskemale rahakotile. Ja muidugi pastad, brüleekreem ja soe šokolaadikook.

Pearoogade portsjonid olid nagunii suured, mõningaid neist sai veel ka XL mõõdus tellida. Maitsetega olid kehvemad lood. Maitsed, need sünnivad tunnetega, lubab kodulehekülg, aga küllap siis tundeid polnud või olid nad jahtuma hakanud. Mustjuure-porgandisupp oli maitselt üsna keskpärane ja serveeringult saamatu – supile lisatud kanavarda kallal oli lusikaga kaunis keeruline õiendada.

Rõhk rohkem kvantiteedil kui kvaliteedil

Seakaelakarbonaadi ergutama mõeldud palsamiäädika-oliivikaste oli aga hoopis teisest ooperist kui koduse maitsega siga ja kartuli-sibulakook, pealegi üleliia soolane.

Suitsukalaga pastaroa päästis koor, mida oli ohtralt. Ainult milleks oli koorekastmesse libistatud sidruniveerandik? Kas kaunistuseks? Või tõesti peab selle näppudega soustist välja õngitsema ja pastale peale pigistama? Maitsele tuleks see kasuks, aga näppudele ju koorene-kalane sidrun ei meeldi …

Kokkuvõttes võib öelda, et vaatamata mõningasele vaevanägemisele menüü kokkupanekul on Passionis rõhk pigem kvantiteedil kui kvaliteedil. Passioni loosung võiks olla “Söö kõht kõvasti täis”. Suvel võiks seda täiendada “… siis jaksad edasi suvitada”, nüüd, sügise hakul “… siis on julge sügisele vastu astuda!”. Sain minagi kõhu Passionis täis, aga mõnulema läksin paar tänavavahet kaugemale, ühte teise söögikohta, et teada-tuntud headuses koogiga ka maitsenäsakestele veidi rõõmu teha.