Suurvõlgnik E&G pankrotis

Harju maakohus kuulutas oktoobri alguses välja ehitusfirma E&G pankroti, milleni viisid firmade Instflo ja E-Betoonelement avaldused. Vara on E&G-l umbes 1400 eurot, kohustusi aga hinnanguliselt ligi 1500 korda rohkem ehk üle kahe miljoni euro.

“Ei usu, et raha saame,” ütles Maardu firma Impernova omanik Pavel Esin, viidates, et allhankijad on viimased, kes pankrotistunud ettevõttest võla kätte saada võivad. Näiteks on eelisseisus pangad.

IRLi kuulunud ettevõtja Artur Fjodorovi ehitusfirma E&G on võlgu paljudele allhankijatele, kuid samas on tegemist eduka osalejaga riigihangetel. Alates 2013. aastast on firma võitnud üle 30 riigihanke.

Selgus majja

Kohtuteele läinud ettevõtte Timorvara omanik Väino Peets ootab E&G-lt juba pikemat aega umbes 80 000 eurot. “Pankrotiga saab vähemalt selgeks, kas neil on mingeid varasid või on suudetud need juba ümber kantida. Siiamaani keegi meist ei tea midagi. Räägitakse igasuguseid jutte,” kommenteeris E&G pankrottiminekut Peets, kes usub, et E&G inimesed jätkavad ehitusturul tööd mõne teise firma kehas.

Reaalsus on, et vara E&G-l ei ole, koosnedes vaid kassast, pangakontode jäägist ja kahest tehniliselt korrast ära liiklusvahendist. Kui bilansi järgi on E&G-l vara 12 305 eurot, siis selle tegelik väärtus on ainult 1440 eurot. Kohustusi on kogunenud aga üüratud 2,2 miljonit eurot.

Pankrotiavaldusi on varem esitanud ka teised võlausaldajad, kuid seni ei ole neid suudetud lõpuni läbi suruda. Pigem on see aidanud võlga kätte saada. Avalduse esitas näiteks OMA Fassaad. „Nad (E&G) osalevad riigihangetel. Kui pankrotiavaldus on tehtud, siis riigihangetel nad osaleda ei saa. Kaalusime, mis neid mõjutaks. Igasugused kohtuasjad oleksid neile vähe mõju avaldanud," põhjendas maikuus OMA Fassaadi omanik Martin Kärner avalduse esitamist.

Avalduse võttis Kärner vähem kui nädala pärast tagasi, sest E&G tasus nõutud summa. Firma Viru Elektrik tegi samuti E&G vastu pankrotiavalduse, kuid loobus sellest enne aprilli lõppu. Ettevõtte juht Rein Talsen keeldus siis Äripäevale ütlemast, miks nad avalduse tagasi võtsid.

"E&G-l on teadupärast maksete tegemine häiritud. Teeme makseid siis, kui selleks tekivad võimalused," kommenteeris siis E&G juht Artur Fjodorov. Fjodorov ei soovinud eile Äripäevale teemat kommenteerida ning lubas vastused anda kolmapäeval.

Firma jäi kaitseta

Fjodorov püüdis aprillis leida võlgnike eest kaitset ning esitas kohtule E&G saneerimisavalduse, kuid kohus ei võtnud seda menetlusse, sest leidis, et E&G majandamine on võimalik ka saneerimiseta ning võlgnevused suudab firma kõrvaldada tavalise majandustegevusega. Läks siiski teisiti.

Nii esitasid tarkvarafirma Instflo OÜ juunis ja AS E-Betoonelement juulis kohtule avalduse E&G pankroti väljakuulutamiseks. Instflole on E&G võlgu 5600 eurot ja E-Betoonelemendile 17 850 eurot.

Pankrotihaldur Peeter Sepperi hinnangul ei ole tõendeid, et E&G põhjamineku põhjused peituvad mõnes kuriteos või juhtimisvigades, aga on võimalik, et firma ei suutnud hakkama saada suurte tööde korraldamisega.

Sepper selgitab aruandes, et majanduslikud raskused tabasid E&Gd läinud talvel pärast vaidluse tekkimist tellijaga. Puudu jäi üle 500 000 euro käibevahenditest.

Selle aasta alguses tegi E&G töid, mida tellija ei võtnud osaliselt vastu - saamata jäi umbes 150 000 eurot. Kevadeks süvenesid raskused peamiselt likviidsuseprobleemide tõttu, kuid samal ajal olid E&G võimalused tegevust jätkata ja kasumit teenida head. Kaaluti pankrotiavalduse esitamist.

Makseraskuste tõttu ei suutnud firma aga tasuda lühikese tähtajaga arveid, mis seni töid kiirendada aitas. Nii langes ehitustööde tempo ja suurenes käibevahendite puudujääk. Müügitulu vähenes vaid mõne kuuga, tuntavalt süvenes ka kahjum.

Juulis kaotas E&G kaks suurt peatöövõtulepingut. Hiljemalt samal kuul lõpetas firma tegevuse, kuid pangakontode liikumisi arvestades sai tegevus punkti juba aasta alguses, märkis Sepper.

Harju maakohtu otsuse võib edasi kaevata 15 päeva jooksul ehk hiljemalt 20. oktoobril.

Fjodorov: süüdi on ka riik

Aprillis ütles Fjodorov, et ehitusprojektide luhtaminekus ei saa süüdistada ainult peatöövõtjat.

„Ma ei ole nõus sellega, et ebaõnnestunud ehitusprojektide puhul lasub kogu süü ainult ja üksnes peatöövõtjal. Juba aastaid on kõik suuremad ehitusettevõtted juhtinud tähelepanu sellele, et probleemi algallikas on riigi ehituspoliitika. Riik tahab vaid ühte asja: odavat maja – edukaks osutub vaid madalaim hind. Kvaliteedi, ökonoomsuse, keskkonnasõbralikkuse jne eest lisapunkte ei saa. Loomulikult saan ma aru tellija huvist näidata süüdlasena üksnes peatöövõtjat,“ kirjutas Fjodorov toona. Tema hinnangul on sellisesse suhtumisse probleem juba sisse kodeeritud.

„Juba talupojatarkus ütleb, et kui soovid osta odavat ja head asja, siis pead ostma kaks korda – esimest korda odava, teist korda hea asja. Mitte kuskil ja mitte kunagi ei tähenda madal hind head kvaliteeti, ei arvuti, ei riiete, ei auto ega ka maja puhul. Loomulikult ei ole ehitus siin mingi erand,“ jätkas ta. Tema hinnaagul on tellija hankedokumendid puudulikud, projektid on tihti vigased, mahutabelid eksitavad.

„Tellija on enda jaoks riskid maandanud. Kuigi pakkuja peab lähtuma hankedokumentidest – muu hulgas mahutabelist –, on hankedokumentides tihti klausel, et mahutabel ei pruugi olla õige. Teha tuleb pakutud hinna eest ka mahtu ületavad tööd, tellija ei vastuta projekti õigsuse eest, pakkujale antakse hankemenetluses ebareaalselt lühike aeg analüüsida põhjalikult kogu mahukat projektdokumentatsiooni ja kinnitada, et projekt vastab nõuetele – selline töö ja kontroll ei ole puhtfüüsiliselt võimalik, teiseks ei ole igalt ehitajalt ekspertiisi tegija kompetentsi eeldada isegi mõistlik jne. Näiteid on lõputult ja paraku on need väga levinud,“ sõnas Fjodorov.

„Tellijat huvitab üksnes ja ainult odav ehitis ning tugeva konkurentsi tingimustes peab pakkuja leidma odavad alltöövõtjad. Ka siin on madalal hinnal oma põhjus – ilmselgelt ei saa olla turu parima tegijaga. Nii valibki peatöövõtja madala hinnaga pakkujate hulgast alltöövõtjad endale koostööpartneriteks ning kogu edulootus põhineb sellel, et alltöövõtja saaks oma kohutustega hakkama. Sealjuures oleme meie vähemalt alati alltöövõtjatele igakülgset abi osutanud – nõustades, materjale hankides jne. Mõistame väga hästi, kui ebaõnnestub alltöövõtja, ebaõnnestume ka meie.“