Restoranitest: Jahedalt euroopalik vokisöökla

Muidugi ei sõida nende käru kuhugi, tegemist on klaasi taha paigutatud avatud köögiga, kus toit valmib lahtisel tulel minutitega. “Krasivo rabotaeš!” kiitis tagantruumist korraks söögisaali tulnud kitlis tädi noort kokka, kes vokkpanniga üpriski osavalt ringi käis. Söögikoha kliendid on põhiliselt turistid, keda Tallinna vanalinnas on palju. “Oh, so big!” kuulsin kõrvallauast, kui sealsed sööjad olid oma nuudliroad kätte saanud.

Kiirus ja portsjonite suurus ongi uudse söögikoha suurimad väärtused. Ise kiidavad nad koduleheküljel ja infovoldikutes ka oma roogade tervislikkust, tuues ära isegi osa roogade kalorsuse ning süsivesikute ja valkude kogused. Ja muidugi vabadust valida – ei mingit menüüd, pane kokku just selline roog, nagu kõige rohkem meeldib.

Muidugi kui tead, mis meeldib, sest letitöötaja abile loota ei saa. Küsimuse peale, mis millega kokku sobib, kehitas neiu vaid õlgu. Põhjuseks muidugi ka keeleprobleem, vene keeles oleks suhtlemine kindlasti paremini välja tulnud.

Kastmetesse uppuvad road

Esimesel korral üritasin olla eriti tervislik: vokipõhjaks valisin köögiviljad, lisandiks krevetid ja kalmaarid ning maitseandjaks austrikastme. Köögivili oli kenasti krõmps ja krevetid värsked, kuigi imepisikesed, aga austrikaste, millega kõik oli üle ujutatud, muutis roa ülimalt soolaseks ja võttis sellelt viimsegi värske meki. Nii et tervislikkus uppus soola sisse lihtsalt ära.

Teisel korral valisin uue strateegia. Kui taoline vokisöökla on mitmel pool maailmas läbi löönud, peab neil ju ka midagi maitsvat olema, arvasin, ja palusin valmistada kaks kõige sagedamini tellitavat rooga. Sedapuhku kojuviimiseks. Hittideks osutusid munanuudlid kanaga ning riisinuudlid krevettidega. Ehk siis rafineeritud süsivesikud väikese valgulisandiga.

Õige kombinatsiooni otsingul

Toit pakiti kenadesse karbikestesse, karbikesed kotikesse, kuhu tõsteti ka kaks kastmepakikest, söömispulgad, plastist kahvel ja salvrätid. Kastmed üllatasid – eelmisel päeval restoranis, nagu nad end nimetavad, kohapeal süües ei pakkunud keegi ei soja- ega tšillikastet ning ka salvrätid ja söögiriistad pidin ise üles otsima. Ainult maitset, seda toidu kõige olulisemat tegurit, ikka ei olnud.

Tõsi, kui sojat ja tšillikastet peale valasin, siis soolasust ja tulisust muidugi tuli. Muud aga mitte, nuudlite sekka ära eksinud kübeke ingverit mängu ei päästnud. Oleksin saanud kolmekümne sendi eest lasta koriandrit juurde panna, aga närtsinud maitserohelisest pole ju abi, olin eelmisel päeval seda juba proovinud. Võib-olla pole kolm rooga siiski veel piisav kogus, et selle põhjal järeldusi teha.

Tahaks ju loota, et kui käia veel ja veel ja veel ja üha uusi kombinatsioone läbi proovida, siis ükskord on põhjust lisaks kiirusele ja suurusele ka maitset kiita, aga kardan, et minul selleks kannatust ei jätku.