Tuntud eestlased toovad robotid tänavale

Pakkide kojukannet hakkavad tundmatuseni muutma Skype’i asutajate hulka kuulunud Ahti Heinla ja Janus Friis, kelle loodud idufirma Starship Technologies on välja töötanud iseliikuva pakikanderoboti. Ettevõtte ärijuht Allan Martinson ütleb, et seda võib liialdamata kutsuda kandidaadiks uue Skype’i tiitlile.

Kujutage korraks ette, et olete omale tellinud midagi veebipoest ja ootate, et pakk kohale jõuaks. Olete valinud kas kulleriga kojutoomise või pakiautomaati viimise. Kui saadetis on postkontorisse jõudnud, antakse teile teada, millal on pakk automaadis või uuritakse, millal olete kodus, et pakk kätte saada. Kusjuures, sageli ei tule kuller täpselt, vaid mingi ajavahemiku jooksul. Kulub hulk planeerimist, et sobiv hetk leida. Vaja on leida lähim automaat ja võtta see aeg, et seal ära käia.

Kujutage aga nüüd ette, et paki tellimise järel ei pea te rohkem ühtegi lisaliigutust tegema. Kui pakk on saabunud postkontorisse, otsustate, mis ajal see teie koju jõuab. Saadetis on kohal mõneminutilise täpsusega, te näete täpselt selle teekonda ega pea lõpuks ühegi inimesega kokku puutuma. Martinson võrdleb seda pakiautomaadi teenusega, selle vahega, et automaat ei tule koju kätte. Ning mis kõige tähtsam – selle eest tuleb maksta märksa vähem.

Martinson märgib, et nende eesmärk on teha kulleriteenusega sama, mida tegi Skype telekommunikatsiooniga ehk mitmekordselt selle hinda langetada. Starshipi fookuses olev kohaliku kojukande tööstus on Martinsoni sõnul üks ebaefektiivsemaid majandusharusid maailmas. „Viimase 5-10 km pakivedu on kõige kallim osa e-kaubanduse logistilises ahelas ja tavaliselt on selle hind 4-15 euro vahel ühe saadetise kohta. Starshipi eesmärk on seda hinda langetada 10 korda,“ räägib ta ettevõtte kavatsusest viia kullerikulu odavamaks kui üks euro.

Kokku pannud 20 inseneri

Starshipi robot ulatub inimesele veidi üle põlve, liigub ratastel ja suudab koju vedada pakke ja ostukotte. Lukustatud kaane saab avada ainult pakki ootav inimene spetsiaalse koodiga. Robotid suudavad viia maksimaalselt 10 kg raskuseid saadetisi kuni 5 km kaugusele, liikudes jalakäija kiirusega kõnniteedel. Need on võimelised ise navigeerima, näiteks vältima kokkupõrkeid jalakäijatega ja ületama sõiduteid. Selleks on robotid varustatud üheksa kaamera ja muude erisuguste sensoritega. Ootamatute olukordade puhuks on olemas pidev internetiühendus, mille kaudu hoiavad operaatorid asjal silma peal ja vajadusel sekkuvad. Näiteks saavad nad roboti kaudu oma häälega ümberolevate inimestega suhelda.

Ettevõtte idee taga on peamiselt Ahti Heinla, kelle eestvedamisel hakati mullu suvel toodet arendama. 30 töötajast 20 on insenerid, keda Martinson nimetab Eesti tipparendajateks. Mingeid suuri probleeme Heinla roboti arendamises ei näe. „Kõik asjad on olnud lahendatavad. Niimoodi ühe evolutsioonilise toote tegemine käibki. Kindlasti on selle juures inseneritehniliselt terve hunnik keerukaid asju, mis nõuavad eraldi tööd, aga need on lahendatavad probleemid,“ räägib ta.

Robot on tema sõnul osaliselt nullist arendatud, kuid kasutatud on ka robootikas kasulikke komponente, mida teised firmad toodavad. „Kui on midagi maailmas olemas, mis täpselt meile ilusti sobib, siis ei ole mõtet seda ise tegema hakata,“ märgib Heinla. Nii on suudetud ka hind võimalikult soodsaks viia.

Eesmärk hinnalangus

„Hinna allasaamiseks tuleb tahta hinda alla saada. Tuleb algusest peale mõelda, et see ei saa olla kallis robot, muidu see ei tasu ära,“ selgitab ta. Martinson märgib, et erinevalt näiteks furgoonautoga pakke vedavast inimesest on roboteid jälgiva operaatori tööviljakus oluliselt suurem, sest ta suudab tunnis hallata sadu roboteid. Rattakuller suudaks aga Martinsoni sõnul viia tunniga kohale üksnes paar saadetist ja autoga kuller umbes viis saadetist. „Ei ole mõtet vedada kolmetonnise metallist sõidukiga väikseid pakke. Me paneme pakile piltlikult öeldes rattad alla ja ta ise sõidab inimesele koju,“ kirjeldab ta. Arendusele on samas kulutatud miljoneid eurosid, täpset summat mehed ei avalda.

Martinson räägib, et nii kaua otsustati oma tegevust saladuses hoida seetõttu, et tagada töörahu ja mitte anda konkurentidele ideid. „Me ei tahtnud kaagutada enne, kui muna munetud,“ märgib Martinson. Hiljem tunnistab ta, et otseseid konkurente neil polegi, pigem võiks nad end kõrvutada isesõitvate autodega või pakke vedavate droonidega, mille mõlemiga on omajagu probleeme.

Samal ajal on käinud tihedad läbirääkimised klientidega, kes on uuendusliku idee väga hästi vastu võtnud. Martinson toob näite ühest välismaisest mitme miljardi eurose käibega börsiettevõttest, kellega nad ühendust võtsid. „Saatsime neile lihtsalt meili, rääkides viie reaga sellest, mida me teeme. Sain vastuse selle ettevõtte tehnoloogiajuhilt seitsme minutiga, juba mõni päev hiljem istusime ümber laua, kus oli kohal põhimõtteliselt kogu ettevõtte tippjuhtkond,“ märgib Martinson ja lisab, et selliseid kohtumisi on neil olnud umbes paarkümmend. Ta tunnistab, et pole elus varem müünud midagi sellist, mis paneb niimoodi inimeste silmad särama.

Sobib väike liiklus

Oma kõige suuremate potentsiaalsete turgudena näeb ettevõte USAd, Inglismaad ja Saksamaad. Kuigi nõudlust oleks mujalgi, näiteks Aasias, tuleb praeguse mudeli puhul arvestada, et see ei ole mõeldud kasutamiseks tiheda liiklusega piirkondades. Näiteks ka Tallinna kesklinn oleks neile roboteile liig, kuna sensorid reageerivad igasugusele liikumisele kõnniteel. Parim oleks neid kasutada ees- ja äärelinnades, seega peetake USAd tervikuna kõige suuremaks turuks. Ka ettevõtte peakontor tuleb tõenäoliselt sinna või Londonisse, kus juba praegugi tegutsetakse. Arendust eelistaks Heinla aga Eestis hoida.

 

Robotite prototüüpe on testitud nii Eestis, Inglismaal kui ka USAs. Eestisse on kavas ehitada ka robotite katsepolügoon, mis imiteerib linnakeskkonda. Esimesena hakatakse Starshipi robotitega pakiveo teenust pakkuma Londonis Greenwichi linnaosas, kus pilootprojekt peaks käivituma järgmise aasta kevadel. Eestisse võiks see jõuda suvel.

Vaata videost, kuidas robot töötab!