Asendamatu Angela ehk Merkeli esimene 10

Pühapäeval täitus Angela Merkelil (61) Saksamaa kantsleri ametis kümme aastat. Juubel langeb aega, mil esimest korda räägitakse kõva häälega sellest, et Merkeli poliitiline jalgealune tõsiselt kõigub.

Merkeli julge ja põhimõtteline seisukohavõtt pagulaskriisis on ta kriitika alla viinud nii kodumaal kui ka Euroopas. Poola uus kaitseminister sarjab, et Pariisi sündmused ei jäta kahtlust, milline viga on moslemitest immigrantide vastu võtmine. Ungari peaminister taunib Merkeli „moraalset imperialismi“.

Kodus on Merkeli suurimaks kriitikuks Kristlike demokraatide (CDU) sõsarpartei (CSU) juht ja Baieri liidumaa peaminister Horst Seehofer. Tema arvates on Merkeli avatud uste poliitika viga.  

„Oleme kindlalt seda meelt, et me ei suuda avalikkuse toetust kaua säilitada, kui me ei kehtesta pagulaste vastuvõtule ülempiiri,“ kordas Seehofer reedel Münchenis CSU kongressil, seistes laval koos vaikiva ja tõsise Angela Merkeliga, vahendas agentuur Bloomberg. Enne seda oli omakorda Merkel korranud, et Saksamaa peab jääma õigustatud asüülitaotlejatele avatuks. „Peitu pugemine ja käte rüppe laskmine ei ole 21. sajandi lahendused,“ ütles Merkel, kes püüab pagulastulvale lahendust leida rahvusvahelise diplomaatia abil.

Merkel ootab ELi riikidelt suuremat solidaarsust pagulaste vastuvõtul, et liiga suur koormus ei langeks üksikutele liikmesriikidele nagu Saksamaa ja Rootsi või piiririigid Itaalia ja Kreeka. Merkeli nägemus on, et vaba liikumise säilitamiseks Euroopa sees tuleb tugevdada ELi välispiiri ja teha koostööd Türgiga.

Pragmaatikuna on Merkel pehmendanud varasemat vastuseisu Türgi saamisele Euroopa Liidu liikmeks. EL lubab Türgile miljardeid eurosid toetust, et pagulased Türgist edasi ei rändaks. Ning pikalt topanud liitumiskõnelused on saanud uue tõuke, hoolimata sellest, et euroopalikes väärtustes on Türgi ELi värske eduraporti järgi pigem vähikäiku teinud.

Nii palju on Merkel oma pagulaspoliitikat muutnud, et novembri alguses karmistas ka Saksamaa pagulaste vastuvõtu reegleid. Muuhulgas asendati sularahatoetused vautšeritega, et muuta riik vähem atraktiivseks majanduspõgenikele, ning liigitati kõik Balkani riigid ohututeks riikideks, mis võimaldab sealt tulnud asüülitaotlejad kergemini tagasi saata.

Euroopa ei vaja tarasid

Merkel on pagulaskriisis võtnud väga põhimõttelise hoiaku. Tarade kerkimine Euroopas on Berliini müüri taga Ida-Saksamaal üles kasvanud Merkelile vastuvõetamatu. 

Seni on talle omaseks peetud pigem avaliku arvamuse hoolikat kuulatamist ja juhtimist konsensuse ja kompromissi taotlemise kaudu. Sellist ettevaatlikku ja sammhaaval edenevat stiili on korduvalt kritiseeritud kui juhtimisjulguse puudust. Saksa noored pakkusid isegi tänavusele sõnavõistlusele uudissõna „merkeldama“ just selles tähenduses. Eriti euroala ja Kreeka kriisi lahendamisel on tagantjärgi arvatud, et ettevaatlikkus läks kokkuvõttes kallimaks maksma.

Merkelil on olnud keskne roll kõigis Euroopa Liitu viimastel aastatel tabanud suuremates kriisides. Üheltpoolt seetõttu, et Saksamaa on majanduslikult tugev, teisalt on paljud teised suurriikide juhid keskendunud oma kodustele asjadele ning ELi institutsioonid ei ole olnud kriisi katsumuste kõrgusel. Väidetavalt on Merkel ainuke Euroopa Liidu valitsusjuht, kelle sõnal on kaalu Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks. Siit ka Saksamaa juhtiv roll Ukraina kriisile lahenduse otsimisel, koos Prantsusmaaga, ning ELi Venemaa vastaste sanktsioonide poliitika kujundamisel.

Usaldus kahaneb

Kõik need kriisid on sakslaste silmis Merkeli mainet tõstnud – 2013. a valiti ta tagasi kolmandaks ametiajaks. Pagulaskriisiga on aga sakslased hakanud kahtlema, kas Merkel ikka kontrollib olukorda. Nii on langema hakanud Merkeli partei CDU ja kantsleri enda toetus ning Pariisi terroriteod on pagulaskriisi teemat veelgi teravdanud. Ka CDU ridades käärib rahulolematus Merkeli poliitikaga.

Läinud nädalal ajalehes FAZ avaldatud arvamusküsitluses oli CDU toetus langenud 37,5%-le (valimistel 41,5%). Paremradikaalne AfD, mis pooldab rahaliidu lammutamist, on kahekordistanud toetuse 7%-le. Endisel Ida-Saksamaal on radikaalse partei toetus veelgi suurem.

Merkelit aitab see, et 56% sakslastest peab teda jätkuvalt tugevaks kantsleriks ning 60% leiab, et ühelgi teisel poliitikul pole praegusele kriisile paremat lahendust. Samuti pole talle parteis selget mantlipärijat. Ajakiri The Economist tituleeris Merkeli hiljuti „asendamatuks eurooplaseks“ ning ajakiri Forbes mõjukaimaks poliitikuks Vladimir Putini järel.

Stabiilsuse kants

Ajalehe Financial Times poliitikavaatleja Philip Stephens meenutab aga Briti konservatiivide juhi Margaret Thatcheri käekäiku, kes näis samuti võitmatu, kuni mäss omaenda parteis ta ootamatult võimult viis. Merkeli puhul on kaalul veelgi enam – ta on olnud Euroopa stabiilsuse kants, kes tõmbetuultes ja populismi pealetungis on Euroopa vankrit tee peal hoidnud. Kui tema lahkub, võib asemele tulla hoopis kitsamate huvidega poliitik, kelle jaoks ei ole Saksamaa ja Euroopa huvide ühitamine enam niisama tähtis.