Restoranitest: Üllatav Fabrik Vabriku tänavalt

Seni Rootsi, Soome, Norra, Taani ja Islandi parimaid restorane hõlmanud Põhjamaade restoranigiidis White Guide on sellel aastal esimest korda ära toodud ka 25 parimat Eesti restorani. Kes peale Fabriku valitute hulka kuuluvad, saab näha Eesti Maitsete koduleheküljelt (eestimaitsed.com) ja nende Facebooki lehelt.

Menüüs sammal ja hapukapsakrõpsud

Kui mina Fabrikusse jõudsin, polnud selleaastane restoranide paremik veel välja kuulutatud, seepärast oli üllatus suur, kui Kalamaja tagasihoidlikus hoovis gastronoomiline tulevärk lahti läks.Samal aadressil, kuigi mitte päris samas hoones, on restoranipidamist juba kaks korda proovitud. Kõigepealt Elutuba, seejärel Laterna panid uksed kinni sama ootamatult, kui olid need avanud. Kalamaja, mis ometi tundub lahkelt vastu võtvat kõik söögikohad, neid kahte omaks ei võtnud.

Nüüd on siis Vabriku tänaval Fabrik. Tänavapoolsest uksest sisse astudes oleks sattunud justkui Tartu Wernerisse, nende koogileti tunneb ära igaüks, kellel kas või korra elus Wernerisse asja on olnud. Fabriku tegijateks on profid, kelle käes nii mõnigi Tartu toidukoht on õitsema löönud ja kes oma kookide ja saiakestega tükk aega juba ka tallinlastest magusasõpru köitnud.

Fabriku restoranisaal on kõike muud kui magus – trendikas põhjamaine napp mööbel, tööstuslikult mõjuvad valgustid ja ongi peaaegu kõik. Seda enam saab tähelepanu toit ja jook. Menüü segab Põhjamaad maailmaköögiga: hapukapsakrõpsud, sammal, karask, talvised köögiviljad, krõbe peekon ja pikalt hautatud road, aga ka vetikad, ingverigeel, lendkalamari, ramen, dashi-sibulakreem.

Meeldiv joogikaart ja teenindus

Maitsed olid põnevad ja hästi kombineeritud, aga veelgi rohkem kui erinevate maitsete kokkupanek üllatasid mind Fabriku kokkade õnnestunud tekstuurimängud.

Restoranide üldpildis on erinevate tekstuuride kokkusobitamine palju haruldasem nähtus kui maitsekooskõlad. Kergelt pošeeritud krõmpsuvaid krevette täiendas krõbedaks praetud tempura-taina puru ja võbelev tomati-nori tarrend, magusaid ja pehmeid viigimarju sitke ja soolakas vinnutatud hanerind, siidpehmeks hautatud veiseribi lisandiks oli kohati peaaegu vintske lehtkapsas ja tummine mustikakaste.

Magustoiduga oli peakoka fantaasia nii pillavalt ringi käinud, et minu jaoks oli show’d isegi liiga palju. Hapukat õunakreemi täiendasid jogurtijäätis, beseekruus ja mandli-kardemonipiim. Beseekruus kujutas endast kruusataoliseks kujundatud beseetükikesi, õunakreem oli aga valmistatud heinas küpsetatud õuntest.

Üllatustega pikitud roogasid täiendas mõnus teenindus – mitte küll eriti kiire, kuid väga meeldiv. Elamuse viimistles täiuslikuks veinikaart, mis muu hea hulgas pakkus võimalust juua head cava’t klaasikaupa (kvaliteetsete mullijookide klaasikaupa pakkumine käib enamikule restoranidele üle jõu) ja kust ettekandja abiga leidsin ka (taas klaasikaupa pakutava) veini, mis oli mustikakastmes veiseribile täiuslikuks kaaslaseks.