Piimatootja: riik võiks maa harijale müüa

Äripäev kirjutas hiljuti, et sel sügisel läks Kose vallas rendioksjonile 60 hektari ringis riigile kuuluvaid põllumaid, mida teraviljakasvataja Aare Viira pikki aastaid soodsalt kasutas.

Viira võitles oksjonitel suurte põllulappide nimel piimatootja Kuivajõe Farmeriga, mis vaatamata piimandussektori raskustele tegi Viira omadest mitu korda kõrgemaid pakkumisi, lubades riigile iga hektari eest 140 eurot. Kui Viira tasunuks aastas riigile 33,5 hektari eest 2180 eurot, siis Kuivajõe Farmer pakkus 4700 ­eurot. 19,5 hektari eest oli Viira valmis aastas välja käima 1270 eurot, piimatootja aga 2700 ­eurot.

Viira otsustas kasutada eeliõigust, mis tähendab, et maa kasutamiseks peab ta maksma järgmisel viiel aastal sama palju, kui pakkus piimatootja. Kohustused pankade ja teiste võlausaldajate ees panid Viira sundolukorda.

Aastaid panustamist

Üle 20 aasta Torma põllumajandusosaühingut juhtinud piimakarjakasvataja Ahto Vili meelest on riik maaharija kehva seisu surunud.

“Põlluharija on panustanud maasse, hooldanud, harinud ja korras hoidnud. Õiglane oleks, kui inimene, kes maad on kasutanud, andes kohalikele tööd või askeldanud üksi, saaks maa riigilt välja osta,” rääkis Vili, kelle firma kasutab 2200 hektarit maad, mille hulka kuulub ka rohumaa. “Meie territooriumil on ligi 200 hektarit, mis ootab oma saatust ehk millise otsuse riik teeb: kas annab oksjonil rendile või paneb müüki.”

Vilile meenus Kose vallas olnud rendioksjonist lugedes paralleel, kui riik pani aastate eest enampakkumisele 3,3 hektarit. “Meil oli sarnane pull, aga riigi pakutud alghind oli märksa rasvasem – 110 eurot hektar. Üks metsamees pakkus hektari eest 150 eurot, nii et natuke rohkem kui Kuivajõe Farmer märkas pakkuda. Metsamehel endal tehnikat ei ole, et maad harida. Hullumeelne hind oli,” tõdes Vili. “Kasutasime sama maad, see tükike oli meie enda põllu sees ja mis me teha saime. Mõtlesime, et kasutame maad edasi – nüüd, silmad vees, maksame.”

Kõige hullem on, kui riigioksjonitele tulevad maad jahtima kinnisvarafirmad. Vili märkis, et ettevõtted ostavad maad kokku spekulatiivsetel eesmärkidel. “Näiteks müüakse maa edasi vaheltkasuga,” tõi ta näite müügioksjonitelt.

Võis ei uju

Küll aga on Vilile arusaamatu, miks arvatakse, et piimakarjakasvatajate elu on praegu heal järjel. “Piimakarjakasvatajad ei uju või sees. Mingeid megatoetusi piimakarjakasvatajad viimasel kahel aastal saanud ei ole. Sektor sureb välja,” kurtis Vili. “Elan tänu sellele, et jumal õnnistas väga hea vilja-aastaga. Oli kõigi aegade suurim saak. Vilja hinnad on tiba paremad kui piima hind, aga ka väga kehvad.”

Päevas müüb Torma põllumajandusosaühing 16 tonni piima, teenides iga päev ligi 1000 eurot kahjumit. “Elame eelnevate investeeringute arvel, muidu oleksime juba pankrotis.”

Vili tõi välja, et Eesti oli piimatootmises lehma kohta möödunud aastal teisel kohal pärast Taanit. Vili leiab, et seega on Eesti olulisest väärtusest kergekäeliselt loobumas. “Milline varandus see on! Kuhu Eesti inimesed jõudnud on! Sektor on väga suure arengu teinud, aga nüüd on agoonias, ja laseme sel juhtuda,” ütles Vili.