Petukirjad järjest usutavamad

Ettevõtetes suudab raamatupidaja terav silm siiski petuarve enamasti ära tunda ja seepärast neid maksma ei tormata. Samas, isegi kui adressaat raha väljapetmiseks esitatud arvet ära ei maksta ehk keegi reaalselt petta ei saa, soovitab politsei neid alati sellistest juhtumitest teavitada.

Hiljuti kirjutas Äripäev, kuidas saime posti teel korraga seitse petuarvet, mis nägid välja vägagi tõepärased. Ja selliseid tõepäraseid juhtumeid esineb üha rohkem, mis on ka meedia vahendusel päevavalgele tulnud, ent millest paljud on rääkimata jäänud. Ka Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Roger Kumm viitab, et kõikvõimalikke petukirju laekub e-posti aadressi omanikele üha rohkem. Ka maksuameti ja pankade nimel on väljastatud petukirju. 

„Petturid otsivad ja leiavad uusi viise, kuidas ennast usaldusväärsemana näidata. Nii on liikvel olnud ka selliseid petukirju, mis on kirjutatud väga heas eesti keeles, sest need tõlkiski eestlane,“ märkis Kumm.

Petukirja usaldusväärsuse tõstmise viise on tema sõnul veel teisigi. Näiteks on politsei viimasel ajal saanud teada juhtumitest, kus petukiri saadetakse paberil postiga. Kuid see on lihtsalt vorm, sest sisu ja eesmärk sellest ei muutu. „Saadetakse arveid, mille puhul petturi lootus ilmselt on see, et arve saaja suunab selle sisusse süvenemata edasi maksmisele,“ lausus Kumm.

Eraldi väärib Kummi sõnul märkimist see, et kahtlaste e-kirjade manuses olevates failides, mis on mitmel juhul esmapilgul tundunud ametlike arvetena, võib sisalduda ka viirus või programmijupike, mille eesmärk on arvuti sisu krüpteerida ja oma failide vabastamiseks tuleb kellelegi lunaraha maksta. Ühest sellest juhtumist kirjutas ka Äripäev, kui jalatsitootja Samelin omanikult Leida Kikkalt ja tema Norra äripartnerilt üritas meilipostkastidesse tunginud küberpettur suurt summat välja meelitada. 

Igast juhtumist võiks teavitada politseid

Tuleb meeles pidada, et selline kuritegu on enamasti toime pandud kusagil välisriigis ja kuritegusid menetletakse nende toimepanemise koha järgi. Siiski palub Kumm, et kui langetakse mõne kirjeldatud pettuse ohvriks, tuleks igal juhul sellistest juhtumitest politseid teavitada, näiteks saates e-kirja aadressil [email protected].

Kuigi iga üksiku juhtumi uurimise väljavaade võib esmapilgul Kummi sõnul tunduda lootusetu ning ka juba ära makstud raha tagasi saamise võimalused võivad olla kesised, siis seda tüüpi kuritegude tõkestamiseks on väga oluline omada võimalikult palju informatsiooni toimuvast. „Politsei tegeleb selliste juhtumitega kompleksselt, otsib võimalikke seoseid Eesti kurjategijatega ning vajadusel aitame ka välisriigi kolleege nende uurimistes,“ rääkis Kumm.

Äripäeva raamatupidaja Enn Vallaski sõnul tuleb petuarveid üks või paar korda aastas posti teel. Viimane juhtum, kus arved tulid seitsmes ümbrikus korraga ja olid esitatud mittekorrektsete kaubamärkide eest, oli esimest korda. Tavapäraselt laekuvad arved paari kaupa ja ikka Äripäevale kuulunud kaubamärkide eest. „Selline masspostitus on esmakordne ja selles hulgas oli ka täiesti võõraid asju. Olukorra lahendamine on olnud lihtne – paberihunt saab kõhu täis,“ ei lasknud raamatupidaja ennast sellest häirida.

Raamatupidamisteenuseid pakkuva firma Pallas&Partnerid juht ja raamatupidaja Helari Pallas ei ole petuarvetega kokku puutunud. „Arved saabuvad meile kindlatelt partneritelt ja võõraid manuseid me ei ava,“ kommenteeris ta ning lisas: „Midagi arve taolist vahel spämmifiltris avastan küll.“

Raamatupidajad kasutavad Eesti Raamatupidajate Kogu juhatuse esimehe Margus Tammeraja sõnul üsna vettpidavate ostuarvete menetluslahendust. „Sellised asjad tulevad praktiliselt kohe välja,“ lausus ta raha välja petta üritavate arvete kohta. Raamatupidajate seltskonnas ei ole ka viimasel ajal petuskeemid jututeemaks tulnud.  

"Plangust" arvet ei maksta

Varasem kokkupuude on Tammerajal olnud selliste juhtumitega, kus on FIE pähe tegutsenud isik esitanud arve näiteks parkimiskoha teenuse eest. „Niipea, kui teed krediidiinfost päringu, pole seda FIEt üldse registreeritudki. Sellised asutused, kus on olemas taustainfo päringuga reaalajas varustatud menetlussüsteem, seal ei ole probleemi,“ lausus Tammeraja.

Välisarvete puhul üldjuhul asutus või ettevõte pöörab Tammeraja sõnul eriti suurt tähelepanu, kes on sellise teenuse tellinud. „Pole mina raamatupidajate ringkondadest küll kuulnud, et keegi oleks juhuslikult maksnud mõnda välisarvet,“ ütles Tammeraja.

„Minu 25aastase praktika jooksul on selline juhtum täiesti puudunud, kus makstakse "plangust" kellegi arvet. Pigem on neid juhtumeid, kus tulevad arved sisse, kuid nad jäävad menetlemata selle tõttu, et keegi ei tea, kes selle teenuse on tellinud. Suures organisatsioonis on selliseid olukordi,“ lisas ta.

Petuskeeme igale maitsele

Interneti kaudu levivate pettuseskeemide kohta on näiteid palju, rääkis Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Roger Kumm.

Ilmselt on igaüks, kellel on e-posti aadress, saanud e-kirju, kus keegi tundmatu on teinud pakkumise, millest „pole võimalik keelduda“. Või teatatakse loteriivõidust, kuigi loosimises kunagi osaletud ei ole. Või veelgi hullem – keegi teie sõber on reisil ja hädas ning ainus lahendus on talle kohe raha saata. Või on keegi saanud ootamatult suure hulga raha, mille kätte saamine on „võimalik ainult sinu abil“. Või tehakse tööpakkumisi, mille tegelik sisu võib olla ka rahapesu. Seda loetelu võiks Kummi sõnul jätkata.

Näiteks viimase kahe aasta jooksul on sadakond inimest otsustanud, et nendega e-posti, Facebooki või Skype kaudu ühendust võtnud „rikas elu armastus“ ongi see „elu võimalus“, mida ei saa käest lasta ning on nende poole raha teele pannud, isegi viiekohalisi summasid. Neid inimesi ei ole seganud Kummi sõnul see, et nad ei ole oma armastatut kunagi näinud ega seegi, et nende kohe pururikkaks saav, näiteks Ameerika sõjaväelasest kallim, palub endale saata sularaha läbi Western Unioni kuhugi Aafrika riiki, tavaliselt Nigeeriasse, Ghanasse või mujale.

Ühine nimetaja nende kõigi puhul on see, et keegi kelm üritab leida kergeusklikke ohvreid ja neilt raha välja pressida. Eelnevalt näiteks toodud nn „elu armastuse“ kirjade puhul suheldakse ohvriga näiteks Skype´i kaudu lausa mitu kuud. Seda kõike ikka selleks, et ohvrit psühholoogiliselt mõjutada ja et ohver ikka raha kannaks. Kui ka täiesti kaduvväike protsent kirjade saajatest neile etendatavat näitemängu uskuma jääb, raha lubavale kirjale vastab, raha saadab või viirusega manuse avab, on petturid taas võitnud. Ja kui neid kirju saadetakse välja miljoneid, siis on petta saanuid ikkagi tuhandeid.

Pakutakse loomi ja autosid

Sarnaseid petuskeeme on ka teisi. Näiteks pakutakse erinevate internetikeskkondade kaudu puhtatõulisi koerakutsikaid täiesti tasuta. Ainuke asi, mille eest tuleb raha välja käia, on tema veterinaaripass, reisikulud, suurem puur jne. Ka siin on summad küündinud tuhandete eurodeni ning koera pole loomulikult keegi saanud. Pakutakse ka maju või autosid väga soodsatel tingimustel, sest nende omanikud on „kolimas kuhugi mujale välismaale“. On olnud juhuseid, kus inimene on oma autot müünud ning selle käigus maksnud hoopis ise raha, millest on koos autoga ilma jäädud.

Samamoodi, nagu pettuste loetelu võibki jätkama jääda, võib Kummi sõnul jätkata ka petta saamise vältimise meetmete loetelu. "Universaalne soovitus on see, et pidevalt tuleks sisse lülitatuna hoida mõtlemisvõime ja rakendada kainet mõistust, võõraid kirju ei tohiks avada, rääkimata nendes kirjades olevatest manustest ja linkidest," soovitas ta.

"Seda võiks nimetada ka „internetihügieeniks“- kui me igapäevaelus järgime elementaarseid hügieeni- ja tervisekaitsenõudeid, siis miks me peaks internetis avama kahtlaseid kirju, manuseid, linke," lisas ta.