Puiduäri saab sajandi suurima rahasüsti

Rootsi kapitalil põhinev AS Toftan investeerib uue saeveski rajamiseks 32 miljonit eurot. Uus veski rajatakse Võrumaale Sõmerpalu valda, kus piirinaabriks on teine tuntud puidutööstur, pelletitootja Graanul Investi Baltimaade suurim pelletitehas. Kaks firmat teevad ühtlasi koostööd ühise sooja- ja elektrivõrgu rajamisel, et aidata kaasa taastuvenergiat tootva elektrijaama ehitamisele.

Mängus suured summad

Kui majandus näitab pigem tardumise märke, leiavad puidutöösturid, et aeg investeeringuteks on ideaalne. Laenuraha on odav ja reinvesteeritud kasumit ei maksustata.

Toftani juht Martin Arula rõhutas, et investeeringuid toetab Eesti investeerimiskliima. „Niikaua, kui ettevõtete reinvesteeritud kasumit ei maksustata, investeeritakse Eestis samas tempos edasi. Nii kohalikku kui ka väliskapitali,“ rääkis Arula. Ta lisas, et reinvesteeritud kasumi maksustamisel kaotaks Eesti kiiresti atraktiivsuse ja motivaatoriks jääks vaid suhteliselt odav tööjõud.

Ka Nordwood ASi juht Tõnu Ehrpais ütleb, et hetkel on raha odav ja kuna konkurendid investeerivad jõuliselt, tuleb ka neil konkurentide sunnil kaitseinvesteeringuid teha. Ehrpaisi juhitud Eesti kapitalil põhinev Nordwood teatas alles läinud nädalal, et investeerib 10 miljonit eurot. Toftani 32miljonilise investeeringu hindas Ehrpais lausa Balti riikide viimase kümne aasta suurimaks.

Kuigi puidutööstused on tänapäeval suuremalt jaolt automatiseeritud, palkab firma ka mitukümmend uut töötajat. Tööle plaanitakse saeveski saada tuleval suvel.

Tooraine tuleb kätte

Arula tõi veel rea põhjusi, miks otsustati suur rahapaigutus. Tema sõnul annavad investeerimiseks julgust nii tooraine kättesaadavus, selle lisaväärtustamise võimalused, ettevõtte võimekus uue projektiga kaasa tulla ning klientide nõudlus ehk võimalus müüa uue tehase toodangut praegustele ja uutele klientidele. Investeeringujulgust lisas ka hea rahaline seis – kasutusse läksid nii kogutud kasum kui pangalaen.

Stora Enso ASi juhatuse liige Argo Aavik nõustus, et palgi saadavus on tänavu hea ning see annab aluse jätkuvateks investeeringuteks. Tooraine ehk palkide või ümarpuidu varumine on Eestis lokaalne protsess, Arula sõnul käib see reeglina 60-90 km raadiuses puidutöötlemisettevõtte ümber. Kaugemalt varumine on logistikakulude tõttu ebamõistlik. Toftan saab Läti läheduse tõttu osa palke ka lõunanaabrite metsadest.

Arula nentis, et Eestis on piisavalt metsa, selle tegelik juurdekasv on alahinnatud ning metsa ei majandata tema tootlikkust silmas pidades, vaid lastakse ilma vahelesegamata 80 aastat kasvada. Ka Ehrpaisi sõnul on Eestis metsa rohkem, kui ära saagida jõuab.

Toftani juht Martin Arula selgitas, et uue saeveski eripära on aga tooraine, mis saab olla pikkuses kolm meetrit ja 8–18 cm diameeter. Kui tavaliselt sobib selline pikkus vaid paberi- ja küttepuiduks, siis uue saeveski abil saab Toftan tavapärasest väiksemamõõdulisest puidust rohkem kvaliteetset saematerjali kätte. Kasutatav tehnoloogia on Arula sõnul osaliselt prototüüptehnoloogia ja tagab kõrge tootlikkuse väheste jooksvate kuludega. Tehnoloogia pärineb Soomest, Rootsist ja osalt ka Kanadast.

Eksport kogub hoogu

Puidutöötlejate sõnul on Eesti puidu jaoks ainuvõimalik samm eksport. Eesti ekspordib puidupõhiseid tooteid statistikaameti andmeil üle miljardi euro eest aastas. Mõnd välisturgu on aga puidutöötlejatel raske vallutada. „Tuleb oodata, mil muutub poliitiline või maksuolukord mõnel turul ja siis tegutseda. Hetkel on oluline mõne nn rumala päris- või valuutasõja lõppemine ja inimeste naasmine mõistliku elukorralduse juurde,“ selgitas Arula.

Aasia turg on Toftanile oluline, elanikkond on väga suur ja seetõttu ka tarbimine. Arula selgitas, et kuigi ühe elaniku kohta võib olla püsikaupade, sealhulgas ehitiste ja mööbli tarbimine olla väiksem kui Euroopas või Põhja-Ameerikas, on tarbijad arvuliselt rohkem.

Ta tõi näiteks, et Jaapanis peavad olema kõik eramud projekteeritud ja ehitatud teatud maavärinaklassiga, ainus tõsiseltvõetav materjal, mis sellele vastab, on põhjamaine puit. „Jaapanis kolme põrsakese muinasjutt praktikas ei tööta,“ iseloomustas Arula.

Toodab endale energiat

Arula rääkis, et metsa- ja puidutööstuse teeb eriliseks see, et seda ei ohusta energiapuudujääk, sest see on võimeline tootma endale ise energiat. „Iga puittoote valmistamisel vabaneb rohkem potentsiaalset energiat, kui toote jaoks kulutati, lisaks veel jäätmetest tehtav kütus,  pelletid ja muu. See on ainulaadne tööstusharu ja kindlasti energeetilises plaanis kõige jätkusuutlikum,“ selgitas Arula. Ta lisas, et sektor on inimese põhivajaduste keskpunktis – peavari ja toasoe, täna ka elektrienergia.

Arula rääkis, et tootlikkust tõstab firma ikka mõtestatult tööd tehes. „See tähendab mõõta sooritust, seda võrdlevalt analüüsida ja püüda parendada, uskuda, et alati saab paremini ehk kasumlikumalt. Tihti seisab tootlikkus aastaid kas arenemata või isegi taandarenedes. Põhjuste uurimisel on tunneli lõpus alati näha mõni töötaja – kes iganes ettevõttes, tegevjuhist alates ja lõpetades või koristajaga,“ kirjeldas Arula.

Puit järjest popim

Eesti metsa- ja puidutööstuste liidu teemajuht Henrik Välja

Globaalsete trendide tõttu on puittooted populaarsust kasvatamas, puidu kasutamine ehituses on tänu tehnoloogiate arengule ja insenertehnilise võimekuse kasvule saavutanud uue taseme. Ka eesti ettevõte Kodumaja oli olulisel määral kaasatud maailma kõrgeima puithoone kerkimisse Bergenis Norras, mis on rahvusvahelisel tasandil palju kõneainet tekitanud. Puitehituse valdkonnas on tekkinud teatud mõttes võistlus, kes suudab ehitada kõrgeima puithoone. Lisaks 14korruselise Bergeni hoonele on täna planeerimisfaasis 10korruseline puithoone New Yorgis Manhattanil, 24korruseline Viinis jne. 

Eestis jääb iga aasta metsas juurde kasvavast materjalist arvestatav osa kasutamata, see kuhjub ja on viinud olukorrani, kus meil on väga palju küpset metsa. Eelkõige puudutab see erametsaomanikke, keda on Eestis üle 100 000 ja kelle kinnistu keskmine suurus on 10 ha. Sellest tulenevalt on erametsades majandustegevus oluliselt passiivsem kui riigimetsades ja sealt ei jõua suur osa materjalist turule.