FIE, kes maksudega ei nihverda

Alla neljasaja elanikuga Põlgaste külas Põlvamaal on hommikuti tihe liiklus. Igahommikuse autovoolu põhjal hindab Kruusla, et siin on tunduvalt rohkem töökohti, kui on kohalikke töötegijaid. Ta ütleb, et ei taha uhkustada, kuid peab Põlgastet kõige paremini töökohtadega varustatud külaks Eestis. Keset kohalikku tööstuspiirkonda asuvad ka kolm Kaska-Luiga talu farmihoonet, igaühes neist talu põhivara – lüpsilehmad. Hoonetest keskmises on eeskujulik maksumaksja Kruusla sisse seadnud kontori.

„Meil ei ole mingit suurt office'it, nagu teistel,“ teatab ta, viidates oma mitte liialt suurele kontoriruumile, mida tütrega jagab. Küll aga avaneb mõlema laua tagant vaade lehmadele all laudas. Avo istub toas vastakuti oma tütre Angeelikaga, kes teeb talu raamatupidamist. Sugulussidemed ei ole selles talus midagi ebatavalist, sest peale tütre ja abikaasa Galina on talu juures tööl ka poeg Marek ning seitsmelapselisest perest pärit Avo õed-vennad kaasadega. Ligikaudu 38 töötajast on pooled sugulased ja lähikondsed. Peremees Avo ütleb, et nii on parem ja väide, et sugulastega on raske töötada, on pealesunnitud käitumismoraal.

Kaks ust edasi, keset valju keevitamist, teeb tööd masinapargi eest vastutav Aivar, Avo vend. Ta on siin töötanud üle 20 aasta ja ütleb, et on lihtsalt harjunud. Napisõnaliselt märgib mees, et vend on aastate jooksul töötingimusi tunduvalt parandanud. Sugulastega töötamisel polevat aga erilist vahet. „Eks ta ikka parem on jah omavahel asju arutada, tiimitöö klapib paremini,“ leiab ta siiski ühe eelise.

Talus 15 aastat töötanud Meelis vastab küsimusele, kas ka tema on Avo sugulane, et sugulaseks ikka sünnitakse. Tema on Avo õemees. Meeliski jääb napisõnaliseks, kuid vihjab siiski, et võib töökohaga rahul olla: „Inimene pole kunagi millegagi rahul, aga kui nii palju aastaid on oldud, siis ei saa öelda, et ei ole ka.“

Eeskujulik maksumaksja

Kruusla arvutab koos tütrega, et maksab töötajatele umbkaudselt Eesti keskmist palka. „Natuke üle Eesti keskmise. Ma arvan, et siin piirkonnas on see hea,“ leiab piimatootja.

Kui vaadata keskmisi brutopalku põllumajanduses Põlvamaal, on Kaska-Luiga talu peremehel rohkemgi põhjust uhke olla, sest see oli maksu- ja tolliameti andmetel detsembrikuise seisuga 846 eurot, mida tema talu palgad ületavad pea kolmesaja euroga.

Möödunud aastal makstud tööjõumakse ei pea ta aga millekski erakordseks, vaid leiab, et kui statistikat oleks juba varem tehtud (andmeid avalikustatakse alates 2014. aastast – toim), oleks olnud makstud maksusummad veel suuremad. Kaska-Luiga talu peremehel on põhimõte, et igasugune nihverdamine maksab kätte, mistõttu peab ta järjekindlalt kinni paikapandud reeglitest. „Eesti riigis on kaks asja absoluutselt kindlad - surm ja maksud. Me oleme lähtunud kogu aeg põhimõttest, et kui peab maksma, siis maksud tuleb ära maksta. Igasugune nihverdamine maksab kätte,“ on Kruuslal kindlad põhimõtted.

Põhimõttekindlalt ei teeni ta üksnes riiki, vaid ka oma töötajaid. Taluperemees rõhutab, et neid palgates sõlmib ta kokkuleppe, mida tuleb austada. „Töölised võivad olla sinuga solidaarsed seni, kuni ei teki tööalast konflikti, aga kui me läheme libedat teed ja hakkame kuskilt makse kokku hoidma ja mingit ümbrikupalka maksma, see maksab ju kohe kätte. Esimese rikkumise või esimese tõestuseni. See võtab minult kui tööandjalt võimaluse ka oma töölistelt nõuda,“ leiab ta.

Piimatootja tõdeb, et Kaska-Luiga talu 25aastase ajaloo jooksul on mingid summad kunagi makstud ka mustalt, kuid siis oli seadusandlus teine. Praegu aga sõltuvad töötajate palkadest nende haiguslehe hüvitised ja pensionid. „Täna on ta terve ja tööjõus, aga kui jääb näppupidi kuhugi vahele, siis ma pean ju maksma kinni sõna otseses mõttes tema haigusraha. Paika on pandud kindlad reeglid. Mina ostan ja inimene müüb oma tööjõudu ja ma austan tema tööd.“

Ümbrikupalka tahavad raskustes õnneotsijad

Mustalt palga saamise vastu tunnevad Kruusla sõnul huvi need, kellel on kaelas võlad ja kohtutäituri nõuded, ja selliseid inimesi aeg-ajalt tema juurde satub. Põhjuseks toob ta asjaolu, et kohtutäiturid ei näe pangaarveid, kuid näevad sotsiaalmaksu laekumist ja tänu sellele saadakse ametlikult palka saavad võlglased kätte keskmiselt kahe kuuga. Piimatootjal on põhimõte, et tema ei hakka kellegi nahka päästma ja iseennast tule alla seadma, mistõttu on ta sellistest pakkumistest keeldunud.

„Nii nagu sotsmaksu kontole raha laekub, nii otsitakse see mees üles ja võetakse kontakti firma juhi või raamatupidamisega. Kohe tuleb kiri, kus on ka kohtutäituri nõudeõigused firma juhi vastu, juhul kui ma ei tee niimoodi. Mul ei ole mõtet peavalu endale tekitada sellepärast, et keegi on jätnud alimendid maksmata või keegi on võtnud lolli peaga SMS-laenu. Kellegi lollusi Kaska-Luiga talu ei hakka kinni maksma,“ on Kruusla veendunud.

Pudeli viina eest tööd ei tehta

„Ega iga raha, mis pakutakse, on raha, aga selle kombe olen harjutanud küla peal välja,“ räägib Kruusla, et midagi mustalt teha ei luba ta ka oma töötajatel. „Sa ju näed, et maa on haritud ja minu traktori jäljed on peal, ootad, millal tuleb see inimene teenuse eest maksma. Ei tule ja küsides öeldakse, et maksti traktoristile.“ Peremees ütleb kindlameelselt, et tema masin seda maad enam kunagi harima ei lähe ja kui keegi lähebki, jääb see tema viimaseks harimiseks. „Olgu ta minu vend või võõras, reeglid on kõigi jaoks ühed.“ Talupidaja, kel täitub sel suvel 45 aastat tööstaaži, ütleb, et vihkas juba kolhoosi ja sovhoosi ajal tööandja tagant varastamist.

Oma talus on ta kohanud ka peaparanduseks pudeli viina eest tehtud tehinguid, kui näiteks osteti tema töötaja käest kotitäis vasika täispiima asendajat. Ostu teinud talupidajale Kaska-Luiga enam teenuseid ei osuta. „Noh see väärtuste hinnang on juba nii, et 50 euri oleks pidanud maksma ja sai selle pudeli viina ehk viie või kuue euro eest,“ kirjeldab Kruusla, miks ta selliseid asju ei salli.

FIEst OÜks üleminek keeruline ja kulukas

Kaska-Luiga talu kontoris vastakuti istuvad isa ja tütar on vastastikuste vaadetega ka selles, kas tasuks olla FIE või teha OÜ. Õigusalase õppe läbinud peremees Avo pooldab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, Eesti Maaülikoolis maamajanduslikku ettevõtlust ja finantsjuhtimist õppinud tütar Angeelika arvab ,et äri peaks alustama kohe OÜna. Ka oma vennaga lõi peretütar OÜ Hurmi Agro, mis tegeleb segapõllumajandusega, kasvatades peamiselt teravilja.

„Me oleme teist usku,“ teatab tütar, kuid isa sekkub kohe. „Nemad on juba sellesse usku, et nemad usuvad, et riik ongi loonud õiglase maksusüsteemi ja õiglase ettevõtluse, mina sellesse ei usu. Ma ei usugi enam midagi, sest meie valitsus… ma isegi ei saa aru, mida nad taotlevad, kuhu poole nad püüdlevad,“ on perepea kriitiline. Angeelika naerab tema jutu peale ja selgitab, et OÜ on lihtsalt lihtsam kui FIE. Kaska-Luiga talul peab ta raamatupidamist tekkepõhiselt, tuludeklaratsiooni peab aga tegema kassapõhiselt. „No see juba on omaette ooper. Kokkuvõttes nagunii makse peame maksma, ma ei näe vahet selles mõttes,“ selgitab ta.

Peremees Avo näeb FIE puhul eelisena tegevusvabadust, sest erinevalt osaühingust ei saa talle keegi ette kirjutada, mida ta teha võib ja kui palju raha firmast välja võtta. „Kui mul on vaja mingiks isiklikuks otstarbeks raha, siis ma saan seda teha, ilma et peaks seda kuskil deklareerima. Näiteks kui ma otsustan osta lapselapsele jalgratta, siis ma ostan selle. Väljavõetud tulud kajastame alles 31. märtsil tulusid deklareerides. OÜ ei saa anda juhatuse liikmele või omanikule laenu, aga mina ei pea kellegi käest küsima laenu.“

Peamine põhjus FIEks olemisel on Kruusla jaoks see, et ta on oma vara omanik esimesest sendist viimaseni. „Aga kui sa oma FIEnduse vara paigutad osaühingusse, siis sisuliselt minu jaoks majanduslikus mõttes tähendab see, et ma vabatahtlikult natsionaliseerin oma vara ära.“ Kruusla leiab, et OÜsse vara paigutamine on lihtne, kuid OÜga lõpetades vara tagasisaamine jällegi keeruline ja tekivad suured maksukohustused.

Maksusoodustuse söövad ära keskkonnatasud

Põllumajanduses ja metsanduses on FIEna tegutsemisel erinevalt teistest valdkondadest ka maksusoodustused. Näiteks omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste müügist saadud tulu on FIEle kuni 2877 euro ulatuses maksuvaba, äriühingutele sellist maksuvabastust ette nähtud ei ole.

Kaska-Luiga talu peremehe jaoks on selline summa aga naljanumber. „3,6 miljonilise käibe juures, kus on praegu kulud suuremad, et ots otsaga enam kokku ei tule, siis see ei aita absoluutselt enam mitte midagi.“ Tema sõnul on see oluline kümne lehma pidajale, aga suurettevõttes ei pane sellist summat tähelegi. Kruusla märgib, et maksusoodustuse saamise kõrval tasub ta keskkonnatasusid, mille summa on saadavast soodustusest kümme korda suurem. „Ei saa öelda, et Eesti riik oleks eriti maksusõbralik.“

FIE pealt OÜks üleminekut peavad nad mõlemad liiga suureks ettevõtmiseks. Angeelika jõudis kõiki ümberhindamisi ja kulutusi arvesse võttes tõdemusele, et pole mõtet seda teha. „Me jõudsime matemaatilise järelduseni, et kulutused on tunduvalt suuremad, kui see tulu, mida OÜst saad,“ seletab peremees Kruusla ja lisab, et kõige rohkem teenib selle pealt notar.

„Need nõustajad ja notarid, kellega olen rääkinud, kõik on öelnud, et kui sa juba oled selline, siis ole edasi. Kui ma lõpetan, siis ega sellega FIEndus ei lõpeta.“ Kuna Avo Kruuslal on pärijad, saab ta oma FIE neile üle anda ja erinevalt OÜst ei maksa lapsed selle pealt makse. „Ei näe nagu põhjust,“ jääb Kruusla endale FIEks jäämises kindlaks ja viib meid fotograafiga hoopis lehmi vaatama.