Eestil on šanss pagulaste probleemid paremini lahendada

Määrav komponent on tihe koostöö ettevõtetega, et pagulased kiiresti tööle rakendada. Taanis on lõpuks aru saadud ja tunnistatud, et niisama tähtis kui keeleõpe, on töökoht ja vahetu kokkupuude kohalikega. Inimesed on vaja kodudest välja aidata.

„Teil on šanss asjad kohe õigesti toimima saada, selle asemel, et need inimesed tõrjutud saaksid, nii nagu meie Taanis kahjuks oleme toiminud,“ rääkis Äripäevale Tallinnas Vejle omavalitsuse tööturu komisjoni esimees Christoffer Melson.

110 000 elanikuga Vejle, mis mullu võttis vastu 400 ja tänavu võtab vastu 500 pagulast, pani kaks aastat tagasi paika strateegia, kuidas uue tulijate lainega paremini toime tulla kui nendega, kes saabusid Taani 90ndatel või aastatuhande alguses. Melson ei eita, et Taanis on probleemid - on piirkondi, kus pagulased elavad omas maailmas Taani sotsiaalabist ja ei pruugi ühiskonnale midagi tagasi anda. Ta ei eita, et Taanist on mindud ISISe lipu alla võitlema. See ei tähenda, et paremini ei saaks.

Vejlest on saanud eeskuju, kuidas asju teisiti teha. Koostöös kohalike ettevõtetega on välja töötatud väga süsteemne programm, et pagulase staatuse saanud inimesed hiljemalt kolme kuu jooksul firmadesse praktikale või tööle saada.

Lävest üle

„Need peavad olema realistlikud töövõimalused, mis tähendab töökohti, kus saab toime tulla ka vähese keeleoskuse ja vähese haridusega,“ räägib Melson, mööndes, et suurem osa pagulastest on saanud ehk vaid napi baashariduse. Koristajad, köögitöölised, vanurite hooldajad, loetleb Melson valdkondi, lisades veel töökohad kaubanduskeskustes, laohoonetes ja kohaliku lihatööstuse tapamajades. Sealt saab ajapikku – kui keeleoskus omandatud – edasi liikuda parematele töökohtadele.

Melsoni sõnul on paljud 90ndatel aastatel Taani saabunud pagulased kurtnud just seda, et nad ei teadnud, kuidas alustada. Riik andis abiraha ja jättis nad omapead. Taani riigi helde abiraha võimaldas ära elada ka ilma tööle minemata ja nii saidki tekkida getod, mis elavad oma elu omas keeles ja Taani ühiskonnast eraldi. See on sarnane probleem kogu Lääne-Euroopas.

„Otsustasime, et peame lähenema teisiti,“ ütleb Melson. „Saime aru, kui tähtis on, et pagulastel oleksid taanlastest tuttavad, et nad õpiksid tundma kultuuri ja saaksid omale võrgustiku, sest paljud töökohad Taanis liiguvad just tutvusringkonna kaudu.“

Vahepeal on Taani paremliberaalne valitsus ka abirahasid kärpinud, kuid 2500 Taani krooni peab inimesel kuus toidu ja riiete jaoks siiski jääma. Peamine on siiski inimesed kodust välja aidata.

Kuni kolm aastat toetust

Vejles on asjad korraldatud nii, et pagulane käib 2-3 päeva ettevõttes tööl. Ettevõtte poolt on kutsekoolitus ja keeleõpe, muud kulud katab riik. Programm võib kesta pool kuni kolm aastat – selle ajaga peaks inimene omandama oskused, mis võimaldavad omal jõul Taanis vähemalt miinimumpalk välja teenida. Tõenäoline on, et osad inimesed jätkavad tööd samas ettevõttes, millel on omakorda olnud võimalus töötajat n.ö katsetada.

On ka teine võimalus. Äsja jõudis Taani valitsus ametiühingutega kokkuleppele, et kui soovitakse vältida omavalitsuse programmiga seotud bürokraatiat, saab ettevõte pagulase lõimumisprogrammi ajaks tööle võtta Taani miinimumpalgast madalama tasu eest. Näiteks väikefirmad võivad seda eelistada. Rõhk jääb ikkagi sellele, et pagulane kiiresti tööle saada.

Melson rehkendab, et kui kõik need 500 pagulast jääksid riigi toetuse lõppedes sotsiaalabi peale, tähendaks see Vejle omavalitsusele aastas 50 miljonit Taani krooni kulu. „Parema meelega kulutaksime selle raha millelegi toredamale,“ ütleb ta.

Et senine lõimumine pole kuigi edukas olnud, on Taanis tööga hõivatud vaid 30% varem saabunud pagulastest. Vejles peetakse realistlikuks, et uutest tulijatest leiab töökoha vähemalt 45%, ambitsioon on 50-60%. „Sealt edasi pole nad enam meile kuluks, vaid maksavad oma ülalpidamise eest ise,“ ütleb Melson.

Taanis kohalikud kombed

Suurimad raskused on moslemite puhul kultuurilistel põhjustel naiste tööle saamisega. Melsoni sõnul ei kavatse Taani riik sellist asja kinni maksta – kui naine jääb koju, ei saa ta sotsiaaltoetust ja mees peab sellisel juhul ise nii palju teenima, et taolist asja võimaldada. Kui teisest kultuurist naistel on probleeme sellega, et Taanis töötavad mehed ja naised koos, ei ole ka see Taani riigi silmis põhjus töökohast keelduda. Kes keeldub, jääb toetustest ilma.

„Mõnedes oma nõudmistes peame väga kindlaks jääma,“ ütleb Melson, mööndes, et mingi valikuvabadus pakutavate võimaluste seas pagulastel siiski on. Kui inimene ikka keeldub tapamajas sealiha lõikumast, siis võib ta valida muu ameti. Seda aga ei või olla, et Taani riigis sealiha koolimenüüst välja heidetakse, ehkki varasemate vigade tõttu võib seda kohati ette tulla.

Melsoni sõnul peavad pagulaste lõimimisel suurema edu saavutamiseks muutuma ka kohalike ootused. Pagulased ei vaja erikohtlemist – neile ei ole vaja läheneda eeldusega, et nad ei taha või ei oska töötada. „Mida ootad, seda saad,“ on ohtlik mentaliteet ja n.ö rassism pehmel kujul. Melsoni sõnul, kes isiklikult Vejlesse saabuvate pagulastega kokku puutub, on enamus neist väga motiveeritud uuel maal paremale järjele jõudma.

Asjast õige nimega

Ta kiidab, et Taanis käib pagulaste teemal teiste Põhjala riikidega võrreldes väga äge ja otsekohene debatt. Nii ei ole tal teada selliseid vägivaldseid rünnakuid nagu pagulaskeskuste süütamine Rootsis. „Võib-olla sellepärast, et inimesed saavad avalikus debatis suu tühjaks rääkida, pole neil vaja minna ja meelsust vägivallaga väljendada,“ arutleb Melson.

Inimeste hirmudesse tuleb siiski suhtuda täie tõsidusega. Ka parteidel. Kui teised parteid pagulaste teemat tõsiselt ei võta ja lahendusi ei paku, kasvab toetus äärmusparteidele.

Probleeme ei või maha vaikida, puudutagu need pealegi vaid murdosa moslemite kogukonnast. See ei tähenda, et neid ei peaks arutama, kuid see ei tähenda ka seda, et kurja märgi võiks kõigile külge panna. „Ma ei ütle, et probleeme ei ole. Kuid probleeme ei ole kõigiga,“ ütleb Melson. Hirmud on aga eriti kerged tekkima, kui arvamust kujundab eelkõige telepilt Pariisist või Brüsselist.

Praegu Taani saabuvad pagulased pagevad ise paljud ekstremistide eest. Probleemid on riigis enamasti nendega, kes saabusid riiki juba aastakümneid tagasi ja pole Taani ühiskonnas oma kohta leidnud.

„Teie probleemid võivad samuti tekkida 20 aasta pärast, kui te ei suuda neid inimesi ühiskonda kaasata,“ hoiatab Melson. „Aga teil on võimalus teiste vigadest õppida.“