Kuidas kasutavad meediat eri põlvkonnad?

Tartu ja Tallinna ülikooli teadlased uurisid põlvkonnastumist Eesti ühiskonnas, võttes fookusesse eri vanuserühmade meediakasutuse ja sellega seonduvad hoiakud. Mitmes alamuuringus vaatlesid teadlased Eesti elanikkonda vanuses 15–79, hõlmates nii võimalikult laia spektri praegustest meediakasutajatest. Teistes alamprojektides keskenduti pigem noortele meediatarbijatele, sealhulgas eelkooliealistele lastele, kes on siiani olnud suhteliselt väheuuritud vanuserühm.

Põlvkondade eripärad

Projekti raames tehtud ulatuslikud analüüsid näitavad, et meediakasutuses valitsevad vanuserühmade vahel märkimisväärsed erinevused, mis lubab kõnelda meediapõlvkondade väljakujunemisest. Kaks vanimat vanuserühma (sündinud 1937–1951 ja 1952–1966) on jäänud truuks traditsioonilistele meediakanalitele, mida nad harjusid kasutama lapse- ja nooruspõlves, ning ilmutavad teatud inertsi interneti ja nutiseadmete kodustamises. Vanuselt järgmine rühm (sünd 1967–1981) paistab silma nii traditsioonilise kui ka uue meedia küllaltki aktiivse ja mitmekesise kasutuse poolest. Noorimad, aastatel 1982–1996 sündinud, ilmutavad erialakirjanduses digitaalsele või internetipõlvkonnale omistatavaid jooni, eeskätt ulatuslikku veebikasutust suhtluseks ja eneseväljenduseks. Eelmisest rühmast eristab neid eelkõige silmanähtavalt aktiivsem sotsiaalvõrgustike kasutus.

Analüüsi tulemused lubavad väita, et nooremad põlvkonnad on suutnud kiirete ühiskondlike muutuste, infostumise ja tehnoloogiliste arengutega nõtkemalt toime tulla, olles saavutanud märkimisväärse edumaa ka internetipõhises osalemises ühiskonnaelus ning poliitika-, majandus- ja kultuuriväljal. Väga hea kohanemisvõime poolest paistavad silma keskealised, keda meediapõlvkondade klassifikatsioonis on nimetatud puhverpõlvkonnaks. See rühm on oma kujunemisaastate jooksul kogenud erinevaid ühiskondlikke tingimusi ning võib seetõttu olla võrdlemisi avatud igat laadi innovatsioonile.

Samas on põlvkondade piirid ähmased ja üleminekud sujuvad. Seega tasubki põlvkonnana väljajoonistumist näha sujuva kultuurilise protsessina, mida sel sajandil iseloomustab järkjärguline digitaliseerumine. Nii võime teatava skepsisega suhtuda käsitlusse täiesti ainulaadsest digitaalsest põlvkonnast, mille taustal kõik ülejäänud on võimetud uusi meediatehnoloogiaid omaks võtma.

Digitaalsed tehnoloogiad ja veebikeskkonnad toimivad ühtlasi eri põlvkondade ühendajana. Näiteks leidis Virge Tamme kolme generatsiooni esindajaid hõlmavas uuringus, et digivahendid ja veebipõhised suhtluskanalid on kohati kriitilise tähtsusega ka eakatele inimestele, pakkudes võimalust olla sagedasemas kontaktis nii pereliikmete kui ka tuttavatega.

Meedia loovkasutamine

Tänapäeva noort põlvkonda on nimetatud ka põlvkond C-ks, milles C tähistab loovust (creativity). Digitaalsetes keskkondades põimub meedia kasutamine sisuloomega, andes alust kõnelda hübriidpraktikast nimetustega produsage või prosumption, mille oleme eestindanud sõnana “loovkasutamine”.

25 Euroopa riigis tehtud EU Kids Online’i küsitluse tulemuste põhjal leidsid Pille Pruulmann-Vengerfeldt ja Pille Runnel, et veebikeskkonnas harrastatavate loometegevuste arv kasvab lastel koos vanusega. Samas ei järgi see areng kindlaid hierarhilisi astmeid, vaid pigem erinevaid radu, mille kujunemist mõjutavad olemasolevad võimalused, iga riigi kultuurikontekst ning avalikkuse suhtumine eri laadi veebitegevustesse.

Meie uuringud näitavad, et meedia loovkasutamine (nt blogides ja sotsiaalvõrgustikes) ja eakaaslaste vahetu tagasiside võimaldavad noortel pidevalt (uuesti) konstrueerida enda identiteeti ning kujundada arusaamu ühiskonnas käibivatest väärtustest ja normidest. Andra Siibak kolleegidega Rootsist tõdeb, et eelteismeliste visuaalsed eneseesitlusstrateegiad, mis avalduvad üleslaetud fotodel, peegeldavad ilmekalt sotsiaalset ebamäärasust (nt vanuse ja soorollide puhul), mida noored kogevad. Samas aitab sotsiaalmeedias tegutsemine arendada mitmesuguseid oskusi (nt fototöötlus) ja seeläbi parendada noorte digitaalset pädevust.

Teismeliste blogide analüüs näitas, et postituste teemad ja žanrid peegeldavad puberteediea kogemusi ja arenguülesandeid. Lukas Blinka ja tema kaasautorid väidavad, et enamikul juhtudel on postituste kujuteldav auditoorium tuttavad eakaaslased, mitte anonüümsed lugejad. 

Noorte ja vanemate internetikasutajate arusaamad privaatsusest on erinevad ja see avaldub ka eri laadi privaatsusstrateegiates. Andra Siibaku ja tema kaasautorite uurimustest selgus, et privaatsuse ja eneseavamisega seonduvad probleemid on ka üks peamisi põhjuseid, miks paljud noored on otsustanud suhtlusportaalide kasutamisest loobuda või pole neid kasutama hakanud. Mõne noore jaoks on suhtlusportaalide kasutamine raskendatud seetõttu, et nende vanemad on selle ära keelanud. Kõige levinuma põhjusena toovad noored siiski välja huvi puuduse.

Suhtlusportaalide mittekasutajad erinevad kasutajatest ka üldiste meedia- ja aja­kasutuse eelistuste ning sotsiaalsete suhete poolest. Näiteks kalduvad nad introvertsusele, kohati ka tehnofoobiale, neile on omane vähene uudishimu teiste inimeste elus toimuva vastu ja ka mõnevõrra väiksem pühendumine lähisuhetele. Nende interneti­kasutust iseloomustab praktiline lähenemine (pangatoimingud, infootsing jms), mitte aga suhtluseks, niisama ringivaatamiseks või oma elu presenteerimiseks. 

Samuti ei vasta suhtlusportaalid mittekasutajate infovajadustele ega -eelistustele, mistõttu need kanalid ei kuulu nende meediarepertuaari.

Meediakasutuse varjuküljed

Kuna teismeliste ülemäärane internetikasutus (mida nimetatakse ka internetisõltuvuseks) on sageli ka avalikkust painav teema, pühendasime sellele EU Kids Online’i küsitlusandmete analüüsis mitu uuringut. Eesti 11–16aastased lapsed on interneti liigkasutuse näitajate poolest Euroopas esikohal. Üldiselt on internetisõltuvuse risk kõrgem psühholoogiliste ja käitumisprobleemidega ning riski- ja sensatsioonihimuliste noorte hulgas. Üllatuslikult ei ilmnenud enamikus maades ülemäärases netikasutuses erinevusi poiste ja tüdrukute vahel.

Ülemäärase internetikasutuse mõõdukad näitajad on seotud nii probleemide (emotsionaalsed häired) kui ka plusspoolega (suuremad digitaalsed pädevused), samas kui internetisõltuvuse kõrge tase on seotud üksnes varjukülgedega (tähelepanu- ja enesekontrolli häired ja online-mängudele keskenduv veebitegevus).

Veebikeskkonnas saadud sõnumeid tajuvad suurema tõenäosusega seksuaalselt ahistavana lapsed, kes kalduvad internetisõltuvusele ning kelle vanemad jälgivad nende internetikasutust vähem. Olulise leiuna ilmnes, et vene keelt kõnelevatel lastel on võrreldes eesti rahvusest eakaaslastega suurem risk saada seksuaalse sisuga sõnumeid ning tunda end nendest häirituna.

Autor: Veronika Kalmus, TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia professor Signe Opermann, TÜ teaduskommunikatsiooni peaspetsialist