Hiidlaste kukruid täidab meri

Suursadamas, umbes 15 kilomeetrit maakonna keskusest Kärdlast mandri poole, asub Hiiu Kaluri laevaremondibaas. Tuulises sadamas seisab mitu kalapüügilaeva, mille kallal remondimehed nokitsevad. Silme ees laiub vaade Soome lahele. „No kuidas saakski siin mitte meeldida?“ küsib Hiiu Kaluri juhatuse liige Urmas Reimann, kes on ettevõttes töötanud üle kümne aasta.

Hiiu Kalur on Hiiumaa parim palgamaksja. Keskmine kuupalk ettevõttes oli mullu 1663 eurot, mis on pea kaks korda kõrgem kui maakonna keskmine. Suursadama laevaremondibaas on vaid üks koht mitmest, kus ettevõte tegutseb. „Enamik tegevust toimub meil siiski merel,“ ütleb Reimann.

Laevad püüavad kala kogu Läänemerel – Soome lahest Bornholmi saareni Taani lähistel. Aastas püütakse üle 12 000 tonni kilu ja räime, mis lossitakse Niiduranna, Lehtma ja Veere sadamas. Sealt edasi viiakse kala Hiiu Kaluri tütarettevõtetesse, kus see kas külmutatakse ja eksporditakse või tehakse kulinaartoodeteks poelettidele.

Reimanni sõnul on just kalamehed need, kes ettevõtte keskmist palka kõrgel hoiavad. Nende viiel kalapüügilaeval on 30 töötajat, ettevõttes aga kokku 52 töötajat. Koos tütarettevõtetega on grupis töötajaid koguni üle 250. Lisaks Eestile püütakse kala ka Soome lipu all, samuti asub tütarettevõtete viiest kalatöötlemisfirmast üks Soomes.

Noori meri ei kutsu

Enamik töötajaid on Reimanni sõnul hiidlased, ent meremehi leidub ka mandrilt. Aastate jooksul on Hiiu Kaluri töötajate arv küll vähenenud, kuid töötajatega probleeme pole – kaadri voolavus on väike ja rahvas töökas. „See näitab, et inimestele meeldib siin ja nad ei taha mujale minna,“ räägib Reimann. Peamine tegur on tema sõnul hea palk, ent inimestele peab nende töö ka meeldima. „Merele minnakse ikka siis, kui kalapüük on su kutsumus ja tekitab hasarti,“ lisab ta.

Kuigi Hiiu Kaluril pole praegu töötajatest puudust, annab Reimanni sõnul siiski tunda, et noorte jaoks pole laevajuhiks või -mehhaanikuks õppimine enam nii populaarne kui kunagi. Nii tuleb tööpõllule üha vähem noori. „Need, kes lähevadki merekooli, unistavad ikka kaugematest meredest ja reisilaevadest,“ sõnab Reimann ja lisab, et kalalaevadele tullakse tööle alles hiljem.

Käimas on ellujäämise aastad

Raskeim aeg Hiiu Kaluri jaoks oli 1998. aasta, kui rubla devalveerus ja tekkis esimene Vene kriis. „Paljud ettevõtted kaotasid siis raha, ka meie,“ ütleb Reimann. Vene klientidelt ei saadud enam raha kätte. See tekitas Hiiu Kalurile raskusi ja paljud töötajaid lahkusid.

Raskustest ülesaamiseks lõpetas Hiiu Kalur konservide tootmise ja hakkas kala külmutama. „Nüüd püüame iga aasta välja kogu kala püügivõimaluse, müüme kala maha, saame raha, maksame palkasid ja kõik on õnnelikud. Isegi need, kes vahepeal ära läksid, on hakanud siia tagasi tulema,“ räägib Reimann.

Siiski nendib Reimann, et juba teist kalapüügihooaega on pigem ellujäämise aasta, sest paljud ekspordipartnerid on keerulises seisus, näiteks Ukraina. „Venemaa on samuti alati suur Läänemere kilu sööja olnud, kuid viimasel ajal pole meie toiduainetel Vene turule üldse asja,“ selgitab ta. „Et ellu jääda ja inimesi tööl hoida, ei saa me praegu suurtele arendustele mõelda,“ lisab ta.

Nööbimeistrist plastitöötlejaks

Emmaste vallas Leisu külas asuv plastitöötlemise tehas Dale ei jää keskmise palgaga Hiiu Kalurile palju alla. Dale keskmine palk on 1530 eurot kuus. Eelmisel aastal kasvas see keskmiselt 5%, kuid tänavu töötajatel palgakasvu oodata pole. „Sel aastal me palku ei tõsta. Sel aastal püüame ellu jääda,“ tunnistab ettevõtte üks asutaja ja omanikest Tiit Asumets.

Dale kasvas välja endisest kohaliku kolhoosi tootmisüksusest. Asumets meenutab, kuidas pärast kolhooside lagunemist hakkas ta koos töötajatega oma äri ajama. Esmalt tegutses ettevõte metallist õmblustarvete tootmisega, ent tiheda konkurentsi pärast muutis 1990. aastate alguses suunda ja hakkas hoopiski plastmasstooteid tootma.

Praegu töötab Dales 44 töötajat. Töö käib tehases neljas vahetuses ööpäev läbi, ja nii iga päev. Rasketel aegadel vähendatakse tööpäevi seitsmelt viiele. „Muu pealt me kokku ei hoia, vaid töötasude pealt. Kõik on sellega nõus, sest tahavad ellu jääda,“ räägib Asumets.

Venemaa mõjud

Ettevõtte 23 tegutsemisaasta jooksul on nad pidanud tööpäevi vähendama kolmel korral. Raskeim hetk oli 2008-2009 majanduskriisi aastatel, kui tööpäevi vähendati koguni pool aastat järjest. Masu karm jälg tegi ettevõtte Asumetsa sõnul ettevaatlikuks. Seetõttu vähendati tööpäevi ennetavalt lühikeseks ajaks ka eelmisel aastal.

„Ellujäämine sõltub keskkonnast ja klientidest. Paraku on ümberringi masu,“ märgib Asumets. Probleem ei lahene tema sõnul enne, kui olukord Venemaal stabiliseerub. „Praegu on meie kliendid ebakindlad, sest nad ei tea, mis tulevik toob,“ ütles ta.

Asumetsa sõnul annab tunda Euroopa majanduse kehv käekäik. Kuigi Dale ise ekspordib Venemaale vähe, teevad seda rohkelt nende kliendid Henkel Makroflex ja ABB. Kuigi Dale ise ekspordib Venemaale vähe, teevad seda suuremal või vähemal määral kõik ta koostööpartnerid. Vene klientide tellimused on langenud, kuid see-eest läheb äri Valgevenes hästi.

Asumetsa sõnul on Dale töökollektiiv püsiv. Peamiselt püsitakse Dales hea palga ja töökeskkonna pärast. „Mulle on öeldud, et siin peetakse kõiki inimesteks, vahet pole, mis ametis ta on,“ ütleb Asumets.

Tugev ettevõte teeb valla elujõuliseks

Tiit Paulus, Emmaste vallavanem

Dale on olnud aegade lõikes edukas ja meil on hea meel, kui meie valla ettevõttel läheb hästi. Koostööd teeme meelsasti ja mitte üksi Dale, vaid ka teiste valla ettevõtjatega. Aitame nende murede lahendamisele alati võimalusel kaasa. Hea on, et meie vallas tegutsevad edukad ettevõtted ja soovin neile edu ka tulevikus. Kui vallas on tugevad ettevõtjad, siis on ka vald elujõulisem ja töökohtade kaudu on tagatud tööhõive.