Rasedate skeemimeister põrmustab kõik süüdistused

Eile toimus ringkonnakohtus istung riigilt toetuste välja petmises süüdistuse saanud ning esimeses kohtuastmes süüdi mõistetud Erik Valtmäe ja tema ühe kaasoalise Greete Reinsoni üle.

Valtmäe keeldus kohtus Äripäeva küsimustele vastamast ning saatis vastused hoopis täna öösel kirjalikult.

Süüdistuses nimetatud ettevõtetel käive kas puudus või oli pea olematu, kuid te maksite juhatuste ainuliikmena töötajatele Eesti keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Kuidas te suutsite töötajatele nii suuri palku maksta?

Ettevõtetel oli käive nii ülekannetega kui ka sularahas. Ühendusesisest käivet ei pea meie riigis deklareerima, kui ei ole käibemaksukohustuslane ja see (käive – toim) ei ole ka käibemaksuga maksustatud.

Kahjuks olen ma inimene, kellel on lühike mälu ja enamik asju dokumenteerin just kehva mälu pärast. Firma dokumendid on varastatud ja mul pole võimalust täpsemalt selgitada mõndagi, mis oli ja kus oli ning kuidas oli.

Inimene peab saama palka, millega elab ära ja palk peab olema töötulemusele vastav. Pigem annab see juhtum selge signaali ettevõtjatele, et riigi arvates on 1000 eurot kuus või 2000 eurot kuus liiga suur palk töö eest, mis on füüsiliselt raske. Meenuvad tööpäevad, mis kestsid ca 12-16 tundi.

Kui ma ei eksi, siis Eesti keskmine palk kujuneb välja nii, et üks inimene saab palgaks ühe õuna ja teine inimene saab kümme õuna ja kahepeale on neil kokku viis õuna. Kas siis see inimene, kes sai ühe õuna palka, on kohe suurepalgaline? Puhas matemaatiline lähenemine. Palka ei maksnud mitte mina, vaid maksid ikka firmad vastavalt firmasisesele kokkuleppele.

Tunnistaja ütluste järgi otsisite te oma skeemi teostamiseks rasedaid naisi, kelle näiliselt suure töötasuga palkamisel sai hakata õige pea taotlema ka suuri rasedus- ja sünnitustoetusi ning vanemahüvitisi. Kuidas te need rasedad naised leidsite?

Mina ei ole taotlenud enesele mingeid toetusi ega hüvitisi. Esitasin dokumentatsiooni, nagu nõuab seda juhatuse liikme tööalane kohustus ja kehtiv seadus.

Tunnistajate? Tunnistaja Sirly (täisnimi toimetusele teada) väidab kohtus, et 2012. aasta oktoobris või novembris oli ta neljandat kuud rase ja mäletab väidetavalt selgelt, kuidas me väidetavalt 2012. aasta oktoobris või novembris alles kohtusime. Sel hetkel oli vist kodanik Sirly juba töötanud mitu kuud minu juhitud firmas, samas aga unustab, et oktoobris-novembris ei olnud ta kuidagi neljandat kuud rase. Sünnitas ta 2013. aasta juuni alguses. Võttes aluseks neljanda raseduskuu oktoobris-novembris 2012, ei saa juunis kuidagi üheksa kuud täis.

Kui kohtus antud tunnistus erineb kohtueelsel uurimisel öeldust ja isik ei mäleta isegi seda, et ta tegi tööd ja sai palka ning sularaha saamise allkirjastas, siis tundub mulle, et tunnistus on veidi enam kui vähe segane ja seosetu.

Iseasi on muidugi see, miks inimesed tihti sellist asja teevad. Pole just saladus, ja seda ka käsitleti kohtus, et praegustel tunnistajatel on võimalus kaitsjale. Sisuliselt võeti inimeselt õigus advokaadile ja võimalik, et toimus survestamine (Valtmäe viitab ilmselt kaassüüdistatava Greete Reinsoni ülekuulamisele, mille protokollis pole märget, et ta oli nõus andma ütlusi ilma kaitsja kohalolekuta – toim).

Mina nimetan seda isiklikuks kättemaksus – pole just teab mis saladus, et kui jätta maha naisterahvas, kellega on pisikene afäär olnud, võib toimuda hiljem kättemaks. Kas selline tunnistaja on usalduslik? Eks asjad käivad teene teene vastu. Kergem karistus, tunnistaja staatus jne. Või tuuakse tunnistajaks isik, kes on vaimselt ebastabiilne ja teatavas raviasutuses arvel. Kahjuks tööle võtmise hetkel polnud mul seda infot.

Tööandjana ei saa ma kuidagi reguleerida, kui keegi töölistest jääb rasedaks. Ainuke võimalus sellise asja vältimiseks on mitte naisterahvaid tööle võtta. Minu teada veel mehed ei rasestu.

Mina ei ole otsinud kedagi muud kui firmale head töölist, kes suudaks teha tööd, mis minu arvates oli füüsiliselt raske. Töölistele ei ole mul tööalaselt etteheiteid. Ma võtaks iga kell inimesed tööle tagasi. Tean, et töö saab tehtud ja ei tule pidevalt järelevalvet teostada.

Möödunud aasta TSD-aruannete parandusi ja muudatusi sai teha käesoleva aasta juunini. Seega deklaratsioonide hilisem esitamine ei saa olla aluseks kriminaalasja alustamiseks, kui seadus näeb sellise võimaluse ette. Deklaratsioonid esitati vastavalt kehtivale seadusele. Kui ma ei oleks neid esitanud, siis oleks tõenäoliselt süüdistatud mind maksude varjamises ja mustalt palga maksmises. Käesoleval hetkel deklareeriti kõik maksud nii, nagu need olid, nagu väljamaksed toimusid.

Millist sõnumit kandsid lendlehed, mille tegemise eest maksite oma töötajatele nii suurt palka, et see oli prokuratuuri hinnangul eluliselt ebausutav?

Täpsustaks, et töölised ei teinud ainult reklaamimist, vaid teostasid lammutust, ehitustöid, koristust, info kogumist jne. Kahjuks ei mäleta ma enam klientide infot. Minu juhitud firmad tegelesid sel ajal alkoholirendi, pandimaja ja laenudega, kulla vahendamise info ja informatiivse info kogumisega, ehitusega jne. Turg oli sel hetkel soodne firma laienemiseks.

Kas süüdistuses mainitud teie juhitud ettevõtete tegevus oli algusest peale suunatud hüvitiste kätte saamiseks?

Ettevõtted tegutsevad Eestis ikka, et teenida kasumit. Spekulatiivseid oletusi võib olla igasuguseid ja vandenõuteoreetikud oskavad alati spekuleerida, kuid sellised spekulatiivsed oletused vajavad siiski tõendamist. Lihtsalt kõva häälega karjumine, et see ei ole eluliselt usutav, ei ole veel tõend, vaid lihtsalt kellegi arvamus. Elus ongi kord asjad nii ja teinekord naa.

Ülemistel on üks asutus, kus selliseid hüüdeid harrastatakse 99% juhtudel (Lõõtsa tänaval Ülemistel asub maksuamet – toim). On mõeldamatu, et mõne ametniku ilma faktideta lause „Pole eluliselt usutav“ on tugevam kui mõne esitatud faktid ja tõendid.

Diktaatorlikus ühiskonnas on kõik reguleeritud. Nagu näiteks Põhja-Korea, kus inimene saab valida vaid 25 erineva soengu vahel. Näiteks kui keegi peaks ajama ennast kiilakaks, saaks tõesti öelda, et pole eluliselt usutav, et see juhtus ettevaatamatusest, vaid pea aeti kiilaks teadlikult. Õnneks elame meie demokraatlikus riigis, kus palk on läbirääkimiste küsimus vastavalt tööle ja tulemustele. Välja on toodud ka, et maksuametis toimus firmade osas enne (kriminaalasja algatamist – toim) maksumenetlus. Huvitav, kus mina siis olin, kui see maksumenetlus oli ja miks mind välja ei kutsutud?

Minule toodi vist, kui õigesti mäletan, kunagi mingi kutse, kus oli kirjas, et pean ilmuma kuhugi neli kuud tagasiulatuvalt mingite dokumentidega. Vabandasin toona viisakalt, kuna ajas tagasi ei oska ma veel liikuda ja film „Tagasi Tulevikku“ ei ole just minu lemmik, et sealt ajas tagasi liikumiseks mingeid näpunäiteid saaks. Mingist eelnenud maksumenetlusest või selle teostamisest kuulsin ma alles kohtus.

Kui ei, siis milles seisnes süüdistuses märgitud ettevõtete tegelik tegevus?

Nagu eelpool mainisin, oli ettevõtete tegevus alkorent, laenude väljastamine, kullainfo vahendamine, nõustamised, ehitus jne. Pankade tõttu, kes ei taha firmale arvet avada, olengi sunnitud tegutsema sularaha kasutades.

Meie riigis ei ole sularaha kasutamine keelatud. Küll aga, nagu on nüüd selgunud, on väga keerukas ettevõtlust tõendada, kui firmas on arveldatud osaliselt või täielikult sularahas.

Kui palk tundub riigi arvates liiga suur, nagu käesoleval hetkel 1000 või 2000 eurot kuus kätte tundub, on üpris tõenäoline, et saate kuulda lauseid „Pole eluliselt usutav“, „Pole reaalne“, „Pole statistiliselt tõendatud“ jne.

Veel parem oleks, kui ettevõtlusega ei tegeleks mitte keegi.  Ka miinimumpalka saades on võimalik kuulda lauset „Pole eluliselt usutav“, et sellise töö eest saaks miinimumpalka.

Samuti on arusaamatu, kes või mis on riik. Maksuamet laseb firmad äriregistrist ilma dokumendihoidjata kustutada ja annab kinnituse, et ametil ei ole firmade vastu nõudeid. Samas kui mitu-mitu kuud hiljem algatab maksuamet kriminaalasja, siis tundub, et parem käsi ei tea, mis vasak käsi teeb.