Jüri Vips: Eesti keskklass on pika piinamise järel kadunud

Meie vestlus Jüri Vipsiga katkeb palju kordi. Ta valib hoolikalt, mida ütleb ja mida mitte. Kui küsida, kuidas ta on suutnud 30 aastat järjest ettevõtteid juhtida, vastab ta, et on proovinud tegutseda võimalikult tagasihoidlikult, esiplaanile tükkimata.

Vestluse käigus rõhutab ta korduvalt, et ei taha poliitikast rääkida, kuid ometi saab sellest meie läbiv vestlusteema.

Kuidas ABC Grupil läheb?

ABC Grupp on muutumas. Grupis tegutsevad ettevõtted on Eesti-kesksed, kuid mullu loodud Uniced on rahvusvaheline. Paralleelselt arendame veel üht projekti, millega tuleme välja järgmisel suvel.

Investeerime peamiselt tehnoloogiasse, tarkvarasse, riistvarasse. Just know-how’sse, mitte betooni. Mõistlik on tegeleda kvaliteediga. Katsume Delice'i poodides pakkuda vaid parimat, võimalikult erinevatele hinnaklassidele. Ilmselt teeme sellise kontseptsiooniga toidupoode Tallinnasse veel paar tükki. Praegu plaanime, et viie aasta pärast oleks ABC ettevõtlusest 50% Eesti-keskne ja 50% rahvusvaheline.

Kuidas olete 30 aastat motivatsiooni hoidnud?

Olen karastunud. Eks kohtuasju on palju olnud, praegu pole ühtegi. 1998. aastal kaotasin kogu kapitali, 2000. aastal alustasin põhimõtteliselt nullist.

Ettevõtlus on põnev. See ei tohi olla ainult raha teenimise viis, vaid eneseareng. Tegelen palju arendusega, aga vähem haldusega. Mul on väga palju ideid. Vähemalt 50 ideed. Ma peaks veel väga-väga kaua elama, et kõik need ideed realiseerida.

Olen 25 aastat töötanud nagu üliõpilane sessi ajal, ilma puhkuseta. Hirm läbikukkumise ees on mind kõige rohkem motiveerinud. Armastus ei aita, see teeb mugavaks ja laisaks.

Miks teie Eestist ära ei lähe?

Juured on siin, kodu on siin. Mis sest, et on külm! Küte on ju suhteliselt odav (naerab – toim).

Tähistasime just taasiseseisvumise 25. aastapäeva. Kas Eesti on selline majanduskeskkond, nagu te ootasite?

Jah, noh, me oleme politseiriigiks kujunemas. Kui politsei ülesanne on eelkõige maksusid korjata ja võimalikult palju raha koukida inimestelt, mitte turvalisust tagada, siis vot see ei ole väga eetiline. On mingeid veidrusi, mida on palju võimendatud ja mida Euroopas kohtab harva - riigi vägivaldseid lahendusi, mis tunduvad ebaõiglased.

Ma olen oma laste kaudu seotud Šveitsi ja Hollandi majandusruumiga, just alustasime ettevõttega Saksamaal. Igal pool on omad mured. Kõik, kes vähegi elujõulised, kipuvad Eestist ära minema riikidesse, kus on kergem hingata. See on kurb. Ei mõelda tuleviku peale. Riigi alustala on maksumaksja. Keskklass. Ja keskklassi on Eestis väga vähe. See on pikaajalise piinamise tulemus. Eesti on kergesti haavatav, sest keskklassi on vähe.

Eestis ja ka maailmas räägitakse viimasel ajal kaotatud kümnendist. Mida teie sellest arvate?

Mina ei üldistaks niimoodi. Kui üks pank tõstab 1% intressi või teine pank suurendab omainvesteeringu mahtu kümnelt kahekümnele või üks ettevõte kolib Eestist ära, siis muidugi see mõjutab, kõik muutub. Aga öelda, et kogu majandus on sellest muutunud? Eestis kiputakse üldistama, sisusse süvenemata. Läheb Elcoteq ära, muudetakse riskipõhimõtteid pangas. Aga see ei tähenda, et kõik 10 000 või 100 000 ettevõtet muutuks sellest. Ei muutu!

Kuidas on Eestis äri teha praegu, 25 aastat hiljem?

Äri on paha sõna, see kannab halvustavat mentaliteeti. See on ettevõtjale solvav, sest ärimehed olid Viru hotelli juures sukkpüksimüüjad – nemad olid ärikad.

Eestis on kahjuks välja kujunenud ettevõtjavaenulik keskkond. Kes seda teinud on? Miks seda tehtud on? Eks ma enamvähem tean, aga seda ma avalikult välja ütlema ei hakka. See on üks osa hübriidsõjast. Avalikkuse ette jõudis see mõni aasta tagasi, aga see sõda on kestnud 15 aastat, vähemalt.

Ilmselt on targem mitte teada kõiki asju, väiksel inimesel on kergem olla. Mina tean, mis tunne see on. Ma olen persona non grata seal (Venemaal – toim) olnud alates 1990ndatest. Sellepärast ma Eestis tegelen nii väikeste asjadega.

Eestis on väga palju labidaga vehkijaid, kes mõtlevad vaid ühe päeva ette. See meid viie rikkama riigi hulka ei vii. Vaja on peaga inimesi, neil peab maal midagi teha olema, mis ei ole seotud füüsilise keskkonnaga. Palju on selle jaoks start-up’e, aga need on enamasti läänemaailma kopeerijad. Väga raske on midagi uut välja mõelda. Aga start-up-ettevõtetega viie rikkama riigi hulka ei jõua. Maksu- ja ettevõtluskeskkond peab olema sõbralik, siis hakkavad ettevõtted siia tulema vabatahtlikult.

Hollandilt oleks meil palju õppida. Hollandis on väga ettevõtjasõbralik maksukorjamine. Kriisieelsel ajal on suhteliselt riskantne investeerida seadmetesse. Ja eelmine kriiski pole veel mööda läinud! Me ei saa ju öelda, et meil oleks siin Eestis nüüd väga suur õitseng. Siin on ikka küllaltki stagnatsioon.

Eesti majandusime on seotud pangalaenudega – kui pangad muutuvad konservatiivsemaks, siis muutub ka Eesti areng konservatiivsemaks. See ongi ettevõtjatele pidur, ei saa rääkida investeeringutest, kui pangad pidurdavad. Niimoodi jääbki lõpuks areng pidama. Vaba kapital tahab tootlust saada, loomulikult pangalaenusid kaasatakse, aga selge on see, et Eestis tegeletakse üleinvesteerimisega, eriti jaekaubanduses, ja see ei ole mõistlik.

Millega paistavad silma Eesti parimad ettevõtted? Kelle töö üle te ise uhke olete?

Uhke on palju öelda. Edukate üle ei pruugi olla uhke. Tuleb vaadata, kuidas see edu on saavutatud, milliste vahendite ja meetoditega. Need ei ole tihtipeale väga eetilised. Samas positiivne case-study on Skype. Eesti on toonud maailma midagi, mis maailma muudab. Kõiki tuleb tunnustada, kes julgevad oma kapitaliga riskida, aga paraku neid ei tunnustata Eestis.

Mis saab Eestist 25 aasta pärast?

Seda mina ei tea. Selleks on tätoveeritud tähetargad, kes igaüks ennustab odava populismi nimel.